Mehis Tulk

SAARTE HÄÄL, 18. september 2019

ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme
PÖÖRE PÖÖRDE JÄREL: Markus Habakukk (Hal), Triinu Meriste (põetaja Fay), Ahto Matt (Meadows), Jürgen Gansen (Dennis), Raivo Trass (leskmees McLeavy) ja Raivo Rüütel (Truscott) hoiavad laval pinget kuni viimase stseenini.
FOTO: Mari-Liis Nellis

Läinud reedel esietendunud Kuressaare Teatri uue hooaja avatükk “Röövsaak” sätib vaatajate ette kõverpeegli, mis kord leebemal, kord teravamal moel kraabib nii inimhinge kui ka ühiskonda.

On matus, on kirst, on kadunuke, on leinavad lähedased, matusetalitaja ja veel keegi tegelinski veevärgist. Aga mida ei ole, see on lein. Värske leskmehe küsimusele, kui pikk on sünnis leinaperiood, vastab tema kadunud abikaasa põetaja, et kahest nädalast piisab täiesti, kuna elu on nii kiireks läinud. Tegelikkus on aga oluliselt küünilisem. Seetõttu võib ehk neil, kes hiljaaegu päriselt lähedase kaotanud, olla tükki mõnevõrra raske vaadata.

Igatahes, kui mängu tuleb ka märksõna “pangarööv”, siis on kindel, et vaataja on juba algusest peale tõmmatud mingisse ülimalt kahtlasesse, võiks öelda isegi et kuratlikku avantüüri, mille lõpptulemust võib küll üritada ennustada, kuid suure tõenäosusega saadakse ikkagi petta.

Lavastaja Peeter Tammearu käe all publikuküpseks saanud tükk naerutab vaatajaid algusest lõpuni. Naljade arsenal on üsna lai, situatsioonikoomikast peene sarkasmini, mis enamasti ka publikuni jõudsid. Näitemängu tekst on nii vägev, et kohati tundus see ise näitlejaid tagant tõukavat, mis mõnes kohas tekitas kiirustamise tunde. Samas saab head tempot lugeda kindlasti tüki vooruseks.

Vähemasti esietenduse põhjal jätsid tükis külalistena kaasa teinud Raivo Trass (McLeavy) ja Raivo Rüütel (Truscott) toekama mulje. Võib-olla kogemuste, aga võib-olla ka nende veidike kandvamate rollide tõttu. Triinu Meriste põetaja Fay, Markus Habakuke Hal ja Jürgen Ganseni Dennis olid samuti täiesti kohal, kuid ei kerkinud ehk nii palju esile.

Traagiliselt hukkunud noore briti näitekirjaniku Joe Ortoni (1933–1967) kuulsaim näidend pilab kohati väga jultunud moel ühiskonna õigussüsteemi, religiooni ja politseitööd, parodeerides samas ka kriminaalromaanide klišeesid. Huvitaval kombel kõlab enam kui viiekümne aasta eest kirja pandud tekst jätkuvalt aktuaalselt ja elavalt ka täna.