Surematu sõnameistri paistel: Sander Pukk loodab, et ehk aitab lustakas lavatükk teatriklassiku publikule lähemale tuua.
Foto: Maanus Masing

“Seis on väga hea!” kinnitas lavastaja kolmapäeva hommikul. “Tulenevalt oma soovidest kõike veel lihvida ja muuta ei ole ma mitte just väga tihti nii vara läbimängudeni jõudnud. On juhtunud, et läbimäng on alles päev enne esietendust,” tunnistas ta.

Pukk kiitis lavastuse seltskonda ja märkis, et näitlejatega oli kohe kokkulepe, et naljad tuleb kaasajastada ning need mõeldakse koos välja. “Seda magusam on võit, kui need ka naljakaks osutuvad. Komöödia tegemine erineb draamast selle võrra, et draamas on hingeliigutus küll oluline, kuid sa ei tunne sellest puudust, kui sama fraasi kasvõi sajandat korda kuuled. Ühe anekdoodi peale kaks kuud paraku ei naera,” tõdes ta.

Kui näitemäng 1996. aastal Rakvere teatris lavale tuli, oli tegu veel üsna värske teosega – originaal jõudis publiku ette ju vaid üheksa aastat varem kunstifestivalil Edinburgh Fringe. Autorid ise on aga näitemängu hiljem värskendanud. Nad käisid oma tükki paljudes eri esitustes vaatamas, noppisid neist kõige paremad naljad ja lisasid uuendatud varianti.

Kui palju on Kuressaare teatri lavastuses tänast päeva ja praegust segast aega? “Tükk hõlmab kõiki Shakespeare teosed ja me keskendume nendele koomilises võtmes. Kui mahub mõni vihje sisse, siis mahub, aga ta ei ole kindlasti kantud soovist kajastada praegust aega ja et meil oli pandeemia. Ta on kantud soovist publikut naerutada,” kinnitas Pukk.

Laval pole ühtegi tooli, lauast rääkimata. “On klounaadi, füüsilist nalja, sõnahuumorit, isegi ständapilikku lähenemist – see ei peaks küll kedagi pelutama,” rääkis lavastaja ning lisas, et võibolla aitab tükk ka klassikust maitse suhu saada, sest kõlavad ju Shakespeare’i enda värsid ja tekst.

“Romeot ja Juliat” ja “Hamletit” teavad ilmselt kõik. Luuretegevus oli meil tugev ja me uurisime erinevatelt inimestelt, mida nad nende tükkide kohta mäletavad. Tuleb välja, et väga palju ei mäletata, meeles on pigem sellised võtmekohad. Suuri eelteadmisi pole vaatajal siiski vaja, toome asja üsna kandikul kätte. Kuna etendus on väga kokku surutud, siis peab naljadest ka ilma Shakespeare’i tundmata aru saama,” selgitas Pukk.

Näitemäng on kirjutatud intensiivsena igas mõttes ja Puki sõnul ei ole ta üritanud materjalile otsida mingit teistsugust võtit. “Seetõttu on hea, et näitlejad on heas vormis. Nemad peavad selle kõik vastu. Ma ei tea, kas ise peaks,” muigas ta. Pukk lisas, et tulemuse saavutamiseks tuleb ennast ümbritseda inimestega, kes oma asja hästi tunnevad. “Minu osa on suhestuda, arutleda, lahendusi pakkuda,” lausus ta.

Kunstnik Annika Lindemanniga on lavastaja koostööd teinud alates oma lavakunstikooli diplomietendusest “Uus elektriline tantsusaal” 2012. aastal. Tema üheteistkümnest tööst on Lindemann kujundanud kümme. “Me alustasime koos ja töötasime sõnavara ning maitse kallal. Otsisime paljudelt reisidelt seda, mis meeldib ja püüdsime ka sõnastada, miks see meeldib. Lihtsalt tõdemusest, et miski on lahe, tööks paraku ei piisa,” lausus Pukk.

Muusikalise kujunduse eest hoolitseb Veiko Tubin, kes on loonud nii originaalheliteosed kui ka leidnud sobivad muusikapalad ja helid, mis aitavad laval loodava maailma publikule kiiresti ka kõrvade kaudu kohale tuua.

Kuigi Sander Pukk kolis mandrile juba pärast esimest klassi, on ta sünnikodus Kuressaares Põhja tänaval jätkuvalt sage külaline. “Kuressaare on üks kaunimaid Eesti väikelinnu,” sõnas ta ja lisas, et praeguse etendusega on täitunud üks tema romantiline unistus – tulla kodulinna ja teha tööd, mida ta väga armastab.