Nii ta tuli, teatripäeva pidulik tähistamine Eesti teatri 101. sünnipäeval Kuressaare Linnateatris. Juba päeval võis siin-seal linnavahel märgata tuttavaid nägusid suurtelt lavadelt või teleekraanilt: Raivo E. Tamm Liina Tennosaarega lõunat söömas, Rein Oja Lembit Ulfsakiga vestlemas, ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetaja Madis Kolk prouaga linna tänavail jalutamas. Oli tähtis päev. Oli ilus päev. Õhk lõhnas kevade järele.

Kevad. Kevad looduses. Kevad hinges. Kevad teatris. Kui mitu kevadet me oleme eneses läbi elanud. Kevad, see on seisund – ta on inimeses sõltumata sellest, kas me oleme siin või kuskil mujal. Teater ja kevad – olgu see mõõdukalt kevadine, aga siiski natuke hullumeelne. Head teatripäeva kõigile!

Niimoodi tutvustas Kuressaare Linnateatri direktori kt Aarne Mägi teatripäeva tähistamiseks kohale tulnud teatrirahvast. Ja kohale olid tulnud paljud, esindajaid pea kõigist Eestimaa teatreist: Vanemuisest, Draamateatrist, Von Krahli teatrist ja Tallinna Linnateatrist, Estoniast, VAT-teatrist ja NO99 teatristki. Õhk teatrimajas väreles loominguliste inimeste rõõmsast teineteise taasnägemisest, kuid ka ootusärevusest: kes seekord auhinnad saavad. Oodata ei tulnud enam kaua.

Kuna õhtut kandis rahvusromantiline teema, siis uksest sisenejat tervitaski akordioniga pillimees ning kaela pandi kadakapuust medaljon, kus peal tähtsa päeva daatumid. Ükskõik, millisele korrusele ka ei sattunud, ikka tuli vastu mõni tuttav nägu. Ja elevat jutlemist oli kuulda viimseski majanurgas.

Kell 18 algas pidu. Laval tervitasid külalisi Kuressaare Linnateatri lapsepuhkusel olev direktor Piret Rauk ja dramaturg Garmen Tabor, mõlemad rahvalike mustritega rõivais. Justkui parimad sõbrannad või õed. Tekkis tunne, et kohe-kohe algab mõni esimese Eesti-aegne etendus, ent seekord teadustati hoopis peopäeva algust. Saarlane teeb ikka enda üle nalja, nii kõlaski armsat huumorit ka nende suust:

Piret: Et päris teatriks saada, teeme kõik nii nagu varemalt mujal päris teatrites tehtud. Eelmisel aastal Tartus olla suisa kolm meest laval olnud.

Garmen: Lugesime oma mehed üle – ei tulnd kolme kokku. Aga naisi siin linnas jagub – kanged ja vintsked kut angerjad eilses Tagaranna lahes.

Ja lavale kutsuti veel üks naine – linnapea Urve Tiidus, kes andis edasi oma tervitussõnad kõigile külalistele. Kuressaare Linnateatri poolt tervitas rahvast aga Kuressaare Gümnaasiumi poisteansambel Jepps, mis hetkega publiku südamed võlus. Et kohal ei ole veel kõiki nominente ja žürii-liikmeid, tundub kohati, et rõdul rohkem rahvast, kui all saalis. Tegelikult aga on saalis nimeliste kohtade omanikud hoopis lava taga, ootamas oma esinemisjärge.

Pea terve tunni tervitavad teatripäeva puhul kokkutulnuid teiste Eesti teatrite töötajad: kes laulsid ühendatud nunnakooris, kes tegid järgi kuulsat teatrimeest, kes kasutasid võõraid keeli nagu aserbaidžaani ja rootsi (muuseas oli naljakas vaadata kogu lugu, kui saad aru ka teisest keelest!), hoopis huvitavalt mõjus aga Nukuteatri tervitus esinejatenäoliste nukkudega. Nukuteatri segaansambel esitas kaks laulu, soleerisid Reeda Toots ja Taavi Tõnisson.

Siis tuli hingetõmbepaus. Rahvas valgus suurest saalist maja kolme väiksemasse saali (neisse oli peopäeva puhul seatud-sätitud kohvi jagamise nurgad), keldrikorrusel asuvasse päris kohvikusse ja muidugi majast välja päikese kätte. Kummaline oli seejuures, et kui tegid majas paar ringi, siis kohtas iga tiiru ajal ikka ja jälle uusi inimesi, kes oleks nagu äsja saabunud. Kuressaare Linnateater polegi nii pisike!

Taas saali kogunenud kütab ootusärevust üles lauluke Kuressaare Linnateatri suvelavastusest „Mereröövel vastu tahtmist”, mispeale asuvad õhtut juhtima Ott Aardam ja Indrek Saar. Rein Ojale antakse au ette lugeda rahvusvaheline teatritervitus ja parimatest parimate tunnustamine võib alata.

Preemiate jagamist alustatakse nagu ikka tehniliste töötajate tunnustamisega. Edasi antakse preemiad üle administratiivsetele töötajatele ja seejärel tulevad nimelised preemiad. Kui aeg jõuab sinnamaale, et ETV-s teha ülekannet tekib saali vaikus. Oodatakse. Minoorse “Saaremaa valsi” esitab Tallinna Linnateatri näitleja Argo Aadli ja olemegi otse-eetris.

Ka Kuressaare Linnateatrit premeeriti sümboolselt. Just siin tuli välja VAT-teatri etendus „Väike Merineitsi”, kus mängis Kuressaare Linnateatri dramaturg-näitleja Garmen Tabor. Salme Reegi nimeline preemia on lastelavastuste auhind, mille võib pälvida kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest nii lavastaja, näitleja, kunstnik kui ka iga teine lavastuse osaline. Seekord sai selle Aare Toikka lavastuse „Väike Merineitsi” eest. Žürii esimehe Rait Avestiku sõnul oli otsus üksmeelne: „Selles lavastuses oli olemas kõik see, mis ühes väiketeatris lastele mõeldud teatrietenduses olema peab.”

Laureaatide kohta arvatakse, et need olid etteaimatavad. Elmo Nüganen aga ütleb, et tegelikult ei tea keegi, kes on parim. See võib olla näitleja, kes sel hooajal rolli ei saanudki, ent ometi on ta parim. Samuti lavastaja, kes võib-olla valmistab sel hetkel ette oma järgmist lavastust. Parimad on seega need, kes on seda just nüüd.

Pimeduse saabudes läks peomeeleolu tõsiselt kärarikkaks. Õnnitleti, kallistati ja kokku löödi šampuseklaase. Peole lisas tuld Saaremaa Ühisgümnaasiumi noorte esitatud numbrid etendusest „Kabaree” ning kui lavale asus bänd Lehmakommionud, löödi tantsu esimesest taktist peale.

Telekaamerad, mis terve õhtu jälginud nii otse-eetris kui muidu igat prominendi sammu, liigutust, hakkasid lõpuks puhkust saama. Veel viimased kaadrid laval tantsivatest paaridest ja ongi kõik. Saab puhkust Anu Välba, saab puhkust Marko Reikop. Loomulikult ka kõik kaadritagused tegelased. Kuressaare Linnateatri tubli meeskond võib lõpuks lipsu lõdvaks lasta, sest nüüd läheb kõik nii nagu elu ette näeb.

Pidu on otsas. Preemiad jagatud. Ühed õnnelikud kõik. Ees vaid kodutee, mille seekord teeb eriliseks öine praamisõit. „Need, kes veel ei teadnud, kas Kuressaare Linnateater on päriselt ka olemas, teavad seda nüüd kindlalt,” ütles Aarne Mägi lõpetuseks. Nad on siin käinud ja lubanud taas tagasi tulla. Jääme siis ootama!