Aare Toikka tulevastele näitlejatele seatud “Ekke Moor” algab kusagilt lava alt kostvate lapsehäältega, kes veerivad – ei, mitte unejuttu, vaid “Ekke Moori” ennast. Aga see võõritav “teater teatris” mäng kestab vaid hetke. Siis lüüakse luuk kinni. Lapsed tuttu. Ja Külapoiss (Markus Habakukk) hõikab: “Lähme naistesse, Ekke!” Selles Külapoisi ning Ekke (Karmo Nigula) minekus, kitarred käes ja heinapebred juustes, on nii ehedat nooruslikku kelmikust, et esiread kahisevad häbelik-ärevalt.

Toikka lavastus jätkab tema VAT Teatri viimaste aastate tööde joont, mida passib ehk iseloomustama sõnapaar “tummine minimalism”. See on ühtaegu vaene, uhkete dekoratsioonide või eriefektideta, ent samas detailiderikas teater, mille keskmes on näitleja. Iga ese, kujunduselement, kostüümilahendus on hädavajalik ja mängitakse mitut pidi lahti.

Lava kohal rippuvatest ämbritest pudeneb puuder-lund ja kallab vett. Ämbris põleb laplaste lõke ja finaalis ehitab Ekke just raha täis ämbritest trooni, millele palub istuma oma ainsa ja igavese armastuse, Enekeni (Lauli Otsar).

Lummavalt lihtne, mänguline ning mõtestatud on kogu “Ekke Moori” lavakujundus (Iir Hermeliin), mille põhiosa moodustavad kümnete luukidega astmelised poodiumid. Luukidest ilmuvad ja sinna kaovad tegelased, sealt vilksatavad kraavihallide labidavarred. Kui vaja, markeerivad luugikaaned tegevuskohta või toetavad lugu sisuliselt. Näiteks teatristseenis, kus avatud luukidele on naelutatud hulk erinevaid jalavarje – justkui kostüümiladu! Samas toetab ja võimendab see kujund teksti, kus kõneks inimese käigud elumaanteel.

Üks pika elumaantee lugu Gailiti “Ekke” ju ongi. Ühe mehe eneseotsingute lugu, kus kohtumised ja kogemused ladestuvad üksteise peale nagu kolm ülestikku kuube Ekke seljas. Ikka edasi ja edasi, et lõpuks taibata – õnn ei oota Pärnu sillal, Pariisis või kusagil “mujal”.

Lavastuse finaal on täpne, karge ja tihe. Ekke küsib piletit lõppjaama. Taamal ilmub (muidugi luugist!) rist. Ja siis on Ekke risti ees, koduküla surnuaial. Hetk hiljem kodutalus, kus ema Neenu (Liisa Saaremäel) endiselt käratseb ja sibulat haukab. Ja siis tuleb Eneken. Selles viimases pildis, Enekeni tagasihoitud pisarates, on laval korraga ehe armastus. See on teatris harukordne.

Enne seda on vaid armastuse miraažid. Paari graatsilise, aga vast liigagi teatraalse hüppega noort Ekket teelesaatev Eneken. Siis lihalik episood Pille-Riiniga (Liisa Saaremäel), kus Gailiti pisarat kiskuv orvukese monoloog kõlab vahekorra käigus. Ja edasi… Ekke kasvav aukartus päris armastuse ees. See mees ei murra süüta Eetsat (Saara Nüganeni vaevukuuldavalt sosistatud “jutlustaja… jutlustaja” on väga täpne ja karakterit avav detailileid). Või Eldat. Või lapi Lassit. Ekke pole (enam) Nipernaadi.

Tervikuna ei ole “Ekke Moor” küll veatu. Mitu teise vaatuse episoodi – kõrtsikaklus, kraavihallide pilt, põhjapõtrade mõõduvõtt – mõjuvad pikalt ja iseennast kordavalt. Pigem nagu etüüdid lavavõitluse eksamilt. Pateetiliseks kisuvad ka Isa Uutšö filosoofilised mõttearendused.

Samas, mõnd võtet võinuks vast läbivamaltki kasutada, näiteks noid väikeseid, otsekui möödaminnes tehtud “täna mängime Gailitit” vahepildikesi.

Igatahes on lavaka 27. lend “Ekke Mooriga” väärika märgi maha saanud. See on allahindluseta teater. Tõsi, noorte näitlejate keha- ja pillivaldamine tundus vähemalt selle lavastuse põhjal tugevam kui kõnetehnika.