Kadi Herkül
ERR, 12. august 2015
![$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>](https://i.err.ee/smartcrop?type=optimize&width=672&height=448&url=https%3A%2F%2Fs.err.ee%2Fphoto%2Fcrop%2F2015%2F08%2F12%2F271341h207a.jpg)
Aare Toikka tulevastele näitlejatele seatud “Ekke Moor” algab kusagilt lava alt kostvate lapsehäältega, kes veerivad – ei, mitte unejuttu, vaid “Ekke Moori” ennast. Aga see võõritav “teater teatris” mäng kestab vaid hetke. Siis lüüakse luuk kinni. Lapsed tuttu. Ja Külapoiss (Markus Habakukk) hõikab: “Lähme naistesse, Ekke!” Selles Külapoisi ning Ekke (Karmo Nigula) minekus, kitarred käes ja heinapebred juustes, on nii ehedat nooruslikku kelmikust, et esiread kahisevad häbelik-ärevalt.
Toikka lavastus jätkab tema VAT Teatri viimaste aastate tööde joont, mida passib ehk iseloomustama sõnapaar “tummine minimalism”. See on ühtaegu vaene, uhkete dekoratsioonide või eriefektideta, ent samas detailiderikas teater, mille keskmes on näitleja. Iga ese, kujunduselement, kostüümilahendus on hädavajalik ja mängitakse mitut pidi lahti.
Lava kohal rippuvatest ämbritest pudeneb puuder-lund ja kallab vett. Ämbris põleb laplaste lõke ja finaalis ehitab Ekke just raha täis ämbritest trooni, millele palub istuma oma ainsa ja igavese armastuse, Enekeni (Lauli Otsar).
Lummavalt lihtne, mänguline ning mõtestatud on kogu “Ekke Moori” lavakujundus (Iir Hermeliin), mille põhiosa moodustavad kümnete luukidega astmelised poodiumid. Luukidest ilmuvad ja sinna kaovad tegelased, sealt vilksatavad kraavihallide labidavarred. Kui vaja, markeerivad luugikaaned tegevuskohta või toetavad lugu sisuliselt. Näiteks teatristseenis, kus avatud luukidele on naelutatud hulk erinevaid jalavarje – justkui kostüümiladu! Samas toetab ja võimendab see kujund teksti, kus kõneks inimese käigud elumaanteel.
Üks pika elumaantee lugu Gailiti “Ekke” ju ongi. Ühe mehe eneseotsingute lugu, kus kohtumised ja kogemused ladestuvad üksteise peale nagu kolm ülestikku kuube Ekke seljas. Ikka edasi ja edasi, et lõpuks taibata – õnn ei oota Pärnu sillal, Pariisis või kusagil “mujal”.
Lavastuse finaal on täpne, karge ja tihe. Ekke küsib piletit lõppjaama. Taamal ilmub (muidugi luugist!) rist. Ja siis on Ekke risti ees, koduküla surnuaial. Hetk hiljem kodutalus, kus ema Neenu (Liisa Saaremäel) endiselt käratseb ja sibulat haukab. Ja siis tuleb Eneken. Selles viimases pildis, Enekeni tagasihoitud pisarates, on laval korraga ehe armastus. See on teatris harukordne.
Enne seda on vaid armastuse miraažid. Paari graatsilise, aga vast liigagi teatraalse hüppega noort Ekket teelesaatev Eneken. Siis lihalik episood Pille-Riiniga (Liisa Saaremäel), kus Gailiti pisarat kiskuv orvukese monoloog kõlab vahekorra käigus. Ja edasi… Ekke kasvav aukartus päris armastuse ees. See mees ei murra süüta Eetsat (Saara Nüganeni vaevukuuldavalt sosistatud “jutlustaja… jutlustaja” on väga täpne ja karakterit avav detailileid). Või Eldat. Või lapi Lassit. Ekke pole (enam) Nipernaadi.
Tervikuna ei ole “Ekke Moor” küll veatu. Mitu teise vaatuse episoodi – kõrtsikaklus, kraavihallide pilt, põhjapõtrade mõõduvõtt – mõjuvad pikalt ja iseennast kordavalt. Pigem nagu etüüdid lavavõitluse eksamilt. Pateetiliseks kisuvad ka Isa Uutšö filosoofilised mõttearendused.
Samas, mõnd võtet võinuks vast läbivamaltki kasutada, näiteks noid väikeseid, otsekui möödaminnes tehtud “täna mängime Gailitit” vahepildikesi.
Igatahes on lavaka 27. lend “Ekke Mooriga” väärika märgi maha saanud. See on allahindluseta teater. Tõsi, noorte näitlejate keha- ja pillivaldamine tundus vähemalt selle lavastuse põhjal tugevam kui kõnetehnika.
- 2023Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999