Öeldakse, et pole olemas suuremat vahemaad kui see, mis jääb kahe inimese vahele.

Edward Albee näidend “Loomaaialugu” räägib inimliku kontakti otsimisest. Sellest kui raske ning kohati isegi võimatu on seda saavutada. Kuressaare Linnateatris on selle loo lavastada võtnud Egon Nuter.

Peamiselt komöödianäitlejana tuntud Nuter on lavastajana algaja ning seega on ta läinud kindla peale välja ning võtnud jutustava loo suhtes võrdlemisi neutraalse positsiooni. Enamik lahendusi lavastuses on turvalised ja võrdlemisi stereotüüpsed ning üllatavat on vähe. Lavastus on pigem korralik kui kõrge kunstilise tasemega. Traditsiooniline sõnateater, selle kõige klassikalisemas mõttes.

Äärmiselt tekstikeskset näidendit on alati mõnevõrra riskantne lavastada. Liikumist on vähe ning varitseb oht, et laval toimuv muutub staatiliseks ning vaataja tähelepanu hajub. Kogu näidendi tegevus seisneb vaid selles, et kaks meest istuvad pargipingil ning räägivad.

Etenduses on kaks vastandlikku karakterit – kergelt sotsiopaatiliste kalduvustega eluheidik Jerry (Janek Sarapson) ning korralik pereisa Peter (Aarne Mägi), kes töötab kirjastajana. Loo kandvaks tegelaseks on Sarapsoni Jerry.

Jerry on dünaamiliselt mängitud, inimlikku huvi ja intriigi tekitav karakter. Iga kord, kui tundub, et võti tegelase avamiseks on käes, suudab ta pakkuda midagi uut. Mäe kehastatud Peter on mõneti üheplaanilisem, üsna algusest peale on selge, et tegemist on mehega, kes on ehitanud endale ümber kaitsva müüri, küsimus on ainult selles, kas Jerry suudab selle müüri lammutada ning saavutada kontakti.

Lavastust liigendavad Aleksei Turovski jutustused loomariigist, mille kaudu üritatakse tõmmata paralleele inimeste ja loomade maailma vahel. Moraal, mida tahetakse selle kaudu välja tuua, on see, et ükski loom ei suuda elada maailmas üksinda ning inimene on loom nagu iga teine. Suurim erinevus inimese ja ülejäänud loomade vahel on see, et inimene suudab luua illusioone ning tema jaoks eksisteerib mõiste “surm”, kusjuures esimene on kompensatsiooniks teisele.

Inimesed mõistavad üksteist valesti, see on alati nii olnud ning nii see ka jääb. Me ei tee üksteisele enam haiget siis, kui me loobume teiste inimestega  kontakti otsimisest. Sellest hoolimata ei loobu me selle otsimisest. See on lugu isolatsioonist, suurlinna anonüümsusest ning inimlikust üksindusest. Võrdlemisi klisˇeelik lugu, mis pöörab pea peale suurima klisˇee, et surmas on inimene alati üksi. Võib-olla on just surm see, mille kaudu suudame saavutada ülima inimliku kontakti.

“Loomaaialugu” esietendus Draama festivalil, koduteatris antakse esietendus 21. septembril.