Tänavuste Saaremaa Ooperipäevade suhteliselt rikkaliku ning mitmekesise kava kõige huvitavamaks projektiks oli allakirjutanu jaoks Aino Kalda (1878–1956) lühinäidendi «Patseba Saaremaal» ühte teatriõhtusse mahutatud ettekanne nii draama- kui ka ooperiformaadis.

Vanast Testamendist pärinevat mõistulugu kuningas Taavetist ning tema armee vapra sõjamehe naisest Batshebast aluseks võttev novell valmis Aino Kaldal juba 1905. aastal. Draamavormi valas ta selle 27 aastat hiljem.

1940/1958. aastal komponeeris näidendi tekstist mugandatud libretole lühiooperi Soome helilooja Tauno Pylkkänen (1918–1980), keda sidus Kallasega peale sarnaste esteetiliste tõekspidamiste ka isiklik tutvus: nimelt oli Pylkkänen lapsena koos oma näitlejannast emaga sageli Saaremaal perekond Kallase suvekodu külastanud.

Toimiv ansambel

On sümboolne, et kahe soomlase Saaremaa-teemaline ühislooming jõudis just tänavu – Aino Kalda 130. ning Tauno Pylkkäneni 90. sünniaastapäeval – nende ühise suvitussaare ainsa teatrimaja lavale.

Kaks kolmveerandtunnist vaatust, mis dramaturgilises plaanis üksteist peaaegu detailideni kordasid, olid lavastaja Garmen Tabori poolt riimuma pandud ka režiis ning kujunduses. Silma jäid samad misanstseenid, rekvisiidid ning sümbolid.

Ainult lõpupildi, kus mees tapab oma truudusetu naise, oli lavastaja lahendanud mõlemal puhul erinevas võtmes.

Teatriõhtu esimeses pooles ettekandele tulnud sõnalavastus püsis ilma vähimagi ärakukkumiseta psühholoogilise näitlejateatri parimate traditsioonide ning kvaliteedikriteeriumite kõrgusel.

Piret Rauk (Kuressaare Linnateater), Margus Prangel (Eesti Draamateater) ja Leila Säälik (kas tõesti ex-Ugala, nagu kavaleht väidab?) moodustasid toimiva ansambli, mida poolkutselise provintsiteatri lavalt ilmselt väga sageli näha ei saa.

Teose intriig keris end vaikselt lahti, traagika immitses aegamööda läbi sõnade, pilkude ning žestide, kuni leidis finaalis viimaks suurema sentimentalismi ja pateetikata vahetu väljenduse konkreetses teos. Ökonoomne, ent võimas.

Eksootiline ooperikogemus

Tauno Pylkkäneni samale tekstile kirjutatud ooperis on Aino Kalda originaaliga võrreldes tehtud nii õhustikule, tunnetele kui ka traagikale alates avataktist tugev push-up.

Nagu ma juba varem ühe teise sama teose lavastuse puhul olen osutanud (Postimees 27.11.2007), kujutab see lühiooper endast üht pikka finaali.

Olgugi et Pylkkäneni võib lugeda suhteliselt traditsioonitruuks ning tema teoste kirjutamise aega arvestades isegi anakronistliku stiiliga ooperiheliloojaks, erineb tema käekiri siiski suuresti kõigest ülejäänust, mida meie lavadel enamasti kuulda saab.

Pylkkäneni verism pole ilutsev nagu barokk, klassitsism või romantikute bel canto – iga silp on siin hingestatud; iga noot töötab kaasa draama võimalikult vahetule ning nüansirikkale vahendamisele.

Seekordsele ooperiõhtule lisas eksootikat asjaolu, et orkestri puudumisel toimus ettekanne üksnes klaveri saatel (suurepärane Tarmo Eespere).

Seega puudus kuulajail paratamatult võimalus elada täiel määral kaasa täpsusele, pingestatusele ning detailirohkusele, mille järgi me Pylkkäneni sümfoonilist mõtlemist muidu eelkõige tunneme.

Teisalt aga langes sedavõrd suurem rõhk solistidele, kelleks olid Estonia hingekirja kuuluvad Juuli Lill, Helen Lokuta ja René Soom. Soomlase meloodiline ning dramaatikat taotlev retsitatiiv sobis neile hästi.

Esitus balansseeris kogu kolmveerandtunni jooksul meisterlikult sellel kitsal piiril, mis jääb ooperi (kui äärmiselt tingliku kunstivormi) puhul igat esitust alaliselt ähvardava üledramatiseerimise ning emotsionaalse lõtvuse vahele.

Veel originaallavastusi

Kammerlik keskkond, mille teket soodustasid nii väike lava kui orkestripartii ülekantimine klaverile, sundis soliste avama oma näitlejavõimed. Kui muidu on sageli kurdetud, et meie muusikaakadeemia saadab lauljaid välja ilma vähimagi draamakoolituseta, siis nimetatud trio seekordne esitus vääriks siinkirjutaja silmis kõrgeimat hinnet.

Tahaks väga loota, et originaallavastuste tootmine saab Saaremaa Ooperipäevadel iga-aastaseks traditsiooniks.

Ning jääb loota, et Kuressaare Linnateatri väike ning korraliku akustikaga saal leiab ka edaspidi sel otstarbel kasutamist, pakkudes tänuväärset kontrasti lossihoovi mastaapsele telgile.