Kuressaare linnateater etendas sel suvel Aino Kallase proosaballaadi, mille tegevuspaigaks Hiiumaa. Aare Toikka «Reigi õpetaja» on kujunditihke lavastajateater.

Sedavõrd lavastajakujundeil põhinev, et tulemus sarnaneb võõrkeelse festivalitükiga, mille mõistmiseks poleks emakeelt nagu vajagi.

Paradoksaalsel kombel ei välista see täpset tekstirežiid: näitetrupp valdab ja vahendab veenvalt Aino Kallase arhailist ja pateetilist keelt, mis omakorda tingib tõstetud mängulaadi.

Kujunditest tiine

Seda toetab Villu Veski muusikarežii ning Hardi Volmeri ja Marge Martini askeetlik kujundus. Õhulisema illusiooni loovad kalgile kiviseinale projitseeritud harvad liikuvad pildid, mis tähistavad nii igatsusi (luik, purjelaev, valge hobune) kui õgivaid põrguleeke.

Dramatiseeringu vorm – kohtuistung – loob saatusetragöödia kohale karge kerge võõrituse. Põimuvad Lempeliuse ülekuulamine ja pihtimus. Kohtuhärrade värvikat triot dirigeerib sarmikalt Indrek Saar (eks lisa riigikogulase vari rollile pikantset vürtsi!), vaimukalt sekundeerivad Aarne Mägi ja Kutt Kommel.

Köitev satiiriline leid on kohtuniku haamer purustamas sarapuupähkleid. Inimsaatus muundub nõnda pelgalt pähkliks, mida ajaliku võimu esindaja ükskõikselt närib, kui tuju tuleb. Lavastus algab ja lõpeb kohtusaksa aevastusega, finaalis rabiseb seepeale laest alla uus pangetäis pähkleid..

Samavõrd mõjus läbiv kujund on kivid. Lava raamiv kiviaed saab saare suletuse võrdkujuks, äraihkav Catharina põrkub vastu kivitõelust. Lempelius rajab kividest oma miniatuurse Hiiumaa. Stseen põleva kadakaga on üks sugestiivsemaid, väike oksaraag mõjub järsku säriseva põõsana, tinglik saab ehedaks.

Paratamatult ja taotluslikult jääb näitleja «Reigi õpetajas» lavastajateatri meelevalda, sestap on tegelaste saatus juba enne algust ära otsustatud, kohtuotsus langetatud. Fataalsuse võti välistab rollide arengu, ka nende sisulisema kokkusaamise.

Katariina Lauk kannab Catharina Wyckeni üksiklasetraagikat ilma võim(alus)eta meespartneritele toetuda, tema etendab peaosa omaenese elunäitelaval. Naist kui «ohvriluike» ei idealiseerita, ka ta isekam poolus tuleb selgelt esile.

Rõõmuta naer

Nooruke Jonas Kempe mõjub Robert Annuse hapras kehastuses kui vabadust ihkav vagabundihing, eksinu võõral saarel. Armu ei anna lavastus Paul Lempeliusele: Peeter Raudsepa Reigi õpetajast kiirgab sünkjat antipaatset tumedust, kergelt tõuseb selle mehe raske käsi nii naist kui kogudust nuhtlema.

Peeter Raudsepp mängib kogunisti nõnda, et vägisi hakkad kahtlustama tema käegakatsutavat süüd koolipoisi surmas. Seda võimendab Robert Annuse kaksikosa ning poisikese jultunud grimass, mis kummitab Lempeliust läbi elu.

Reigilastest lihtrahva osaks jääb saatusetragöödia heas mõttes maisemaks madaldada. Eriti orgaaniliselt õnnestub see Tiina Rebasel – kui magusalt tema Sauna Ann kirikus haigutab ja tukastab!

Mu meelest on «Reigi õpetaja» Aare Toikka seni kõige pessimistlikum lavastus. Huvitav sulam teatraalsest süngusest ja distantshuumorist, mis kummatigi küünib sarkasmini. Vali naer näitelaval ei tähista viivukski rõõmu. Saare eksiilis, mis pole enese valitud, ei saa vaba vaimuna sulguda pähklikoorde.