“Kuressaare Teater tuletab oma lavastuses “Unistus” mõnusa huumoriga meelde tublisid inimesi, kes raskel ajal aitasid meie kultuurilool elu sees hoida,” kirjutab kirjanik Lembit Uustulnd.

Juurdlesin pikalt ja kahtlesin, kas olen ikka mina, lihtsa meremehena, see õige persoon kirjutama teatriarvustust ja kas üldse arvustust, sest selleks, saan ma aru, peab kindlasti olema vastav haridus. Siis aga meenusid mulle pealtkuuldud sosinal öeldud lausekatked, kui me pärast etendust teatripublikuga vestibüüli poole rühkisime, ja ma tundsin, et emotsioon, mida “Unistuse” etendusel kogesin, suisa nõuab kirjapanemist.

Vaata kui vahva, ikka täitsa mõnus, pole tükk aega midagi nii head näinud, milline hea ansamblimäng, kui huvitavad tegelaskujud – sellised olid vaid mõned väljanopped publiku suust kõlanud kiitusest. Jah, tont sellega, las arvustajad arvustavad, aga mina ütlen välja selle, mida lihtsa inimesena teatris kogesin.

Kohe alguses tahan märkida, et ei meenu mulle lähi- ega kaugminevikus ühtegi sellist teatrietendust, kus publik poole etenduse pealt nagu džässikontserdil artisti eriti õnnestunud improvisatsiooni korral aplodeerib. Reedesel “Unistuse” etendusel juhtus seda suisa neli korda ja minu meelest on see ikka ülimalt tähelepanuväärne, kui näitlejad suudavad oma mänguga vaataja sellisel moel kaasa haarata ja ära võluda.

Teine tähelepanek, mis mind suuresti üllatas, oli see, et teatritegemisest on võimalik valmis meisterdada selline huvitav näitemäng, millega saad ühe etenduse raamides kaks etendust korraga.

Teater kui kujutlusvõime kodu

Kolmandaks ja väga suureks plussiks loen ajastutruudust. Muidugi ei ole ma elanud ei Kuressaare teatri nende aastate aegu, millest etendus jutustab, ega veel vähem “Tagatipu Tiisenoosenis” kujutatud perioodil, kuid kõik see, mis laval toimus, ühtis igati minu ettekujutusega nendest aegadest ja tõi etenduse minu jaoks koju, ning mitte üksi mulle, mida võis edukalt täheldada ka saalisistujate reaktsioonist.

Viimane omakorda viis mind mõttele, et küllap olid siis Pille-Riin Purje ema Ester Reinarti mälestused ning lavastaja ja näidendi autori Tiit Palu kokkusobimine see ideaalne kooslus, mis andis sellise toreda resultaadi. Muidugi võib küsida, kas näidendis toimunu vastab ajaloolisele tõele, kuid kas siis peab? Mina nõustun täielikult Pille-Riin Purje intervjuus ajakirjanik Tõnis Kipperile öelduga – teater on kujutlusvõime kodu ja lisaksin omalt poolt arvamuse, et just sellest, kui hästi laval toimuv suudab vaataja kujutlusvõimet turgutada ja kaasa mängima panna, sõltubki etenduse edukus.

Kui nüüd peatuda pisut näitlejatel, siis ei ole jälle võimalik kiidusõnu kokku hoida. Paul Kaldet kehastav Andres Raag on laval filosoofilisem ja väljapeetum, kui oleks võinud arvata Kalde elulugu kajastavatest artiklitest. Samas lööb aeg-ajalt välja tema endise kabareeartisti iseloom ning Raag teeb seda väga oskuslikult ja usutavalt.

Minu jaoks oli üks mõnusamaid pärleid, kui Paul selgitab noorele näitlejale Ester Reinartile, kuidas lillepeenra juures Mihklit peibutada, ja tormab siis jalgu kõrgele tõstes üle kujuteldava lillepeenra lava teise äärde. Temale järgneb samas stiilis vana näitleja Resta, keda kehastab suurepäraselt hobuse lavaletoomise ihaluses vaevlev Allan Noormets.

Muidugi ei saa mööda minna ka Markus Habakukest, meie oma teatri näitlejast 2016. aastast, kelle kehastatud noor näitleja Jaan oma koomiliselt tabatud lihtsa külapoisi näitlemisoskustega oli vaatamisväärsus omaette.

Inspireeriv ka vilunud näitlejale

Väga võluv oli ka Luisa Lõhmus Ester Reinarti rollis, mis tema jaoks on esimene töö diplomeeritud näitlejana, nimelt lõpetas ta tänavu Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 14. lennu. Tema loodud algaja näitleja kuju staažikate tegijate hulgas suudab mõtestada paljusid arvamusi hoopis uuest vaatevinklist ja see on inspireeriv ka vilunud näitlejatele – võtke või tema ütelus: kõik näidendid on armastusest, teater on unistus.

Luisa Lõhmus on väga mitmekülgne artist, keda kindlasti kohtame tulevikus veel paljudes etendustes. Lavale toodud klaver ei olnud Luisa jaoks mitte butafooria, vaid vahend, tänu millele saime Robert Schumanni klaveripala “Unistus” kuulata tema vahetus esituses.

Muide, muusikaline kujundus Peeter Konovalovi poolt oli täiesti kümnesse, väljendades heliliselt tõepoolest noore neiu unistusi ja kõlades leitmotiivina läbi terve etenduse. Kindlasti on helikeele positiivne resultaat seotud sellega, et lavastaja Tiit Palu ja Peeter Konovalov on varemgi koostööd teinud ja mõtlevad paljus sarnaselt. Väga vahva oli Merilin Kirbitsa mängitud Magda kuju oma särtsaka optimismiga.

Kui nüüd tõmmata ring ümber, peab mainima, et ansamblitunnetus oli täitsa olemas, kus vaatamata viiele tegelaskujule laval, ei muutunud ükski neist viiendaks rattaks vankri all.

Tahan lõpetuseks öelda, et oli üks tore ja muhe teatriõhtu, kus sulle toodi suisa peopeal näha jupike meie oma Saaremaa teatri ajalugu ja tuletati mõnusa huumoriga meelde neid tublisid inimesi, kes tol nii raskel ajal aitasid elu sees hoida meie kultuurilool. Selliseid lavastusi ajal, mil nii ajalehtedest, televisioonist kui ka raadiost sajab vahetpidamata kaela viletsaid, masendavaid ja raskeid uudiseid, on väga vaja, et läbi naeru ja nalja sisendataks meisse usku, et kõigil viletsatel ja murekatel asjadel on ka üks hea omadus – ükskord saavad ka need läbi. Tänan veel kord kõiki asjaosalisi, kes suutsid Estri unistuse meieni tuua ja seda meiega jagada.

Kuressaare Teatri lavastus “Unistus” esietendus 26. oktoobril.