Kuressaare Linnateatri uhke avamispidu Aarne Üksküla, Ita Everi ja Estonia teatri staaridega sai minevikuks ja juba esimese uuslavastusega algas Saaremaal teatri hall argipäev.

Albert Uustulndi proosa põhjal Juhan Saare kokku kirjutatud “Tuulte tallermaa” pakkus saarlastele võimaluse tulla lõpuks ometi seltskonda kikilipsu või maani ulatuva õlad paljaks jätva kleidiga. Ilma igasuguse irooniata tuleb see väita väärt saavutuseks.

Kuressaare Linnateatri avamise lavastus tuletas meelde professor Voldemar Kolga teooriat, et väike Eesti ühiskond suudab toota igal alal vaid kümme väljapaistvat tegijat. Isegi pealinna Draamateater ja Linnateater otsivad tikutulega lavastajaid, kelle jõud sellest või teisest tükist üle käiks. Ja selles olukorras peab tegijaid jätkuma uustulnukale Kuressaare Linnateatrile. Saare teatri direktori Väino Uibo olukorda ei saa kadestada.

Uibo lavastatud “Tuulte tallermaa” iseloomustuseks kõlab väga hästi sõna “kodukootud”. Kõige hea ja halvaga, mida see sõna sisaldab. Ilmselt on sellele teele mindud teadlikult, juba rahvaliku kirjaniku Uustulndi proosa valik näib viitavat sellele. Kodukootust on saarlaste avalavastuses igal sammul. Püüdlikult luuakse iga pildi juurde eraldi kujundus, kuhjates lavale suur hulk dekoratsioone ja esemeid. Lavatornist laskub alla Abruka sepa Kaarli papist sepikoda, mis tuletab meelde “Kolme põrsakese” lavastuse ehitisi. Lavale sätitakse kadakapõõsaid, toole ja laudu. Just nagu “päris”.

Ka Tiit Pauluse muusikaline kujundus saatis lausa ülipüüdlikult laval toimuvat tegevust. Küll tuli siin tarvilikke kolinaid ja mühinaid ning dramaatilist pinget ülespuhuvaid noote, mis peaksid korvama näitlejate tegematajäetu. Nagu Hollywoodis.

Saare näitemänguks tehtud “Tuulte tallermaa” toob vaataja ette ägeda saare mehe Taavi (Elmar Trink) ja tema nooriku Eeva (Kiiri Tamm), kes loovad endale kodu kõledale Väinamere saarele ja sätivad oma elu hoolimata Taavi arusaamatutest vihahoogudest.

Lavale ilmub terve galerii Abruka külaelanikke, muhe külasepp Kaarel (Peeter Jürgens), kiuslik külavanem ja Taavi vend Peeter (Heino Torga). Kõigil naised ja naabrid.

Koos mandrilt pärit näitlejatega mängisid kaasa Saremaa rahvateatri senised harrastajad, kelle mängus oli tunda hoogu ja tehatahtmist. Kohalik teatrivägi ei jäänud sugugi alla mandri pealt toodule. Kokku sündis “Tuulte tallermaas” muhe saarlaste pildike, kus elu ja nalja. Selles pildis polnud ka teab kui suurt pretensiooni, kust nagu aluseks võetud materjaliski. Latist hüpati küll üle, kuid latt ise oli lausa põlvekõrgusele seatud.

Ka väga edev naine ei suuda endale kuigi sagedasti uhket õhtukleiti muretseda, nii et peene tualeti teatris näitamisele rajanev äriplaan ei ole kuigi hea. Ilmselt teavad ka Saaremaa teatrimehed, et ükskord saab uudsusele rajatud huvi kohaliku teatri vastu läbi. Tõenäoliselt ootab saarlane kaalukamat teatritegemist ja Kuressaare Linnateatri edu sõltub siiski kodukootud “Tuulte tallermaa” avalöögi järel tulevate uuslavastuste menust.