“Reigi õpetaja” lavale (ja ekraanile) tulemisi on saatnud ebaõnn, lausa niisuguses mahus, et võrdlused “Macbethiga” kipuvad inimestel üle huulte libisema. Sestap õnnistas kirikhärra nii Kuressaare Linnateatri suvise mängukoha (pärast seda, kui valitud peaosaline oli haigestunud ja vargad lavastuse sündi torpedeerisid ja…) kui ka teatritrupi, sest kaua sa kannatad.

Uudiskünnis maad võtnud põua ajal oli sellega juba ületatud.

Lõpuks lavale jõudnuna oli üle kolme tunni vältav kohtusaalidraamaks – vaatajad olid samuti enese tahtmata ses protsessis kohtumõistjad – kohendatud lavastus teatrisündmuse mõõtu küll. Kuressaare teatri põhiliselt külalistest koosneva trupi jaoks selgelt eneseületamine ja Vat-Teatri juhilt Aare Toikkalt üks küpsemaid ja läbimõeldumaid lavastusi, mida ma näinud olen. Ja kogu sellesuvise, juba nõnda palju sõimata saanud võsateatri maastikul üks korralik jändrik kadakas.

Niisiis – Paul Lempelius (Peeter Raudsepp), kes juba avarepliigis ennast auväärt kohtuhärrade ees (Indrek Saar, ­Aarne Mägi, Kutt Kommel) sünnihoroskoobi ja tähtede seisuga välja püüab vabandada – et temal juba kord selline äkiline Skorpioni iseloom olla, mis parata – on Hiiumaale pagendatud kiriku­õpetaja, kelle karjäär Tallinnas Toomkoolis lõppes ootamatult, kui üks noor poiss surma sai, ja kuigi Lempelius õigeks tunnistati, jäi teda kahtluse vari elu lõpuni piirama.

Selles kentsakas jumalamehes kohe on midagi kuratlikku – pimestav armukadedus esiteks, kerge käega kipub ta lööma oma naist, kerge käega sakutab oma kogudust, sest nood igasugu ebajumalaid kummardavad ja mitte meie isa sõnade järgi ei käi… Ja tema hallutsinatsioonid, mille elustamises tuntav Toompere-Wiiralti-absindi-fantaasiate mõju, annavad tunnistust, et kurat tegelikult ikkagi õpetajahärra sisse pugenud. Raudsepp saab kohati naelapea pihta, aga mitut puhku paistab ta sisemine ebakindlus välja – teksti andmiseks jäävad nii mõnedki kohtusaalis esitatud pihtimused-meenutused, jõudmata sõnade tähenduse taha.

Selle hetkeni, mil tema kohtas oma naist Catharina Wyckenit (­Katariina Lauk, kes mängib kogu tüki hirmuäratavalt ühes registris, ja väga valju noodi peal, jäädes nii oma hüsteerilistele emotsionaalsetele pursetele vaatamata literatuurseks, kaugeks ja kirjeldavaks), oli tema ka kirglik luigekütt – aga nii kui tema oma luigekaelset kaasat nägi, nii tema käsi enam laululuiki küttima ei tõusnud. (Ärgu pandagu mu keelekasutust pahaks, aga üks asi, mis lavastusest koju kaasa tuli, oli just see Aino Kallase arhailine kõnepruuk – sagedasti esinevad “elik” ja “kaas” jne.)

Aino Kallase, moodsa ja iseseisva naise imestus ja hämming võis olla suur, kui tema arhiivides kaevates leidis niivõrd markantse ja traagilise armastuskolmnurga. Oli ju selleks ajaks, kui tema kirjandusse tuli, kõige mõõdupuu inimene, mitte jumal.

Lavaka tudengi Robert Annuse kanda on Jonas Kempe, eksiili-idülli sekkuva noore diakoni roll, kes näeb ­Catharinas naist, kes mitte niisuguse närva elu jaoks loodud pole, ja armunud põgenevad, ja armastatud jäävad surmani üksteisele truuks. Annus on paljulubav, psühholoogiliselt veenev, jään  tema järgmisi esinemisi ootama.

Peeter Raudsepp lunastab (minu silmis) oma kohatised ebakõlad Lempeniuse mängimisel pärast oma naise ja viimase armukese tapalavale saatmist peetud jutluse ajal – ta käed värisevad, ta siseheitlus paistab ka viimastesse ridadesse. Tahaks teda filmis näha…

Üle pika aja on muusikaline kujundus (Villu Veski) orgaaniline osa lavastusest, töötades emotsioonide võimendamisele kaasa, mitte vastu. Õhus on ohtu, kurat luurab ringi, ja enese eest ei ole kuskile põgeneda, seda kuulutab ka muusika. Inimene ise on enda kõige karmim kohtumõistja.

Hardi Volmeri ja Marge ­Martini kunstnikutöö on funktsionaalne, mooduli­test kapid annavad kiiresti ja ilma suuremat tähelepanu tõmbamata kas kantsliks või söögilauaks ümber “­tõsta”.

Paraku ei olnud Sadamaaida põrandal tõusu, nii et kogu lava esimeses servas toimuv kalapüük, märgiline mäng vee ja kividega, paistis ilmselt vaid rõdu esimeses reas istujatele kätte. Kadakaoksa põletaminegi jäi eesistuvate inimeste peanuppude taha peitu, vaid lõhna oli tunda. (Sestap tasukski lavastust teatrisaali kohandada, et head mõtted täielikult võidule pääseks.)

Toikka dramatiseering on suhtunud algteksti suure aukartusega, nagu ikka juhtub, kui kirjandust lavale säädma hakatakse. Kolm tundi kannatab inimene istuda pehmetel pinkidel, mitte suvelavastuseks kohandatud ajutises saalis, kus ebamugavus hakkab endast tigedalt juba teisel tunnil märku andma.