Margit Tõnson
Eesti Ekspress, 30. august 2007
“Reigi õpetaja” lavale (ja ekraanile) tulemisi on saatnud ebaõnn, lausa niisuguses mahus, et võrdlused “Macbethiga” kipuvad inimestel üle huulte libisema. Sestap õnnistas kirikhärra nii Kuressaare Linnateatri suvise mängukoha (pärast seda, kui valitud peaosaline oli haigestunud ja vargad lavastuse sündi torpedeerisid ja…) kui ka teatritrupi, sest kaua sa kannatad.
Uudiskünnis maad võtnud põua ajal oli sellega juba ületatud.
Lõpuks lavale jõudnuna oli üle kolme tunni vältav kohtusaalidraamaks – vaatajad olid samuti enese tahtmata ses protsessis kohtumõistjad – kohendatud lavastus teatrisündmuse mõõtu küll. Kuressaare teatri põhiliselt külalistest koosneva trupi jaoks selgelt eneseületamine ja Vat-Teatri juhilt Aare Toikkalt üks küpsemaid ja läbimõeldumaid lavastusi, mida ma näinud olen. Ja kogu sellesuvise, juba nõnda palju sõimata saanud võsateatri maastikul üks korralik jändrik kadakas.
Niisiis – Paul Lempelius (Peeter Raudsepp), kes juba avarepliigis ennast auväärt kohtuhärrade ees (Indrek Saar, Aarne Mägi, Kutt Kommel) sünnihoroskoobi ja tähtede seisuga välja püüab vabandada – et temal juba kord selline äkiline Skorpioni iseloom olla, mis parata – on Hiiumaale pagendatud kirikuõpetaja, kelle karjäär Tallinnas Toomkoolis lõppes ootamatult, kui üks noor poiss surma sai, ja kuigi Lempelius õigeks tunnistati, jäi teda kahtluse vari elu lõpuni piirama.
Selles kentsakas jumalamehes kohe on midagi kuratlikku – pimestav armukadedus esiteks, kerge käega kipub ta lööma oma naist, kerge käega sakutab oma kogudust, sest nood igasugu ebajumalaid kummardavad ja mitte meie isa sõnade järgi ei käi… Ja tema hallutsinatsioonid, mille elustamises tuntav Toompere-Wiiralti-absindi-fantaasiate mõju, annavad tunnistust, et kurat tegelikult ikkagi õpetajahärra sisse pugenud. Raudsepp saab kohati naelapea pihta, aga mitut puhku paistab ta sisemine ebakindlus välja – teksti andmiseks jäävad nii mõnedki kohtusaalis esitatud pihtimused-meenutused, jõudmata sõnade tähenduse taha.
Selle hetkeni, mil tema kohtas oma naist Catharina Wyckenit (Katariina Lauk, kes mängib kogu tüki hirmuäratavalt ühes registris, ja väga valju noodi peal, jäädes nii oma hüsteerilistele emotsionaalsetele pursetele vaatamata literatuurseks, kaugeks ja kirjeldavaks), oli tema ka kirglik luigekütt – aga nii kui tema oma luigekaelset kaasat nägi, nii tema käsi enam laululuiki küttima ei tõusnud. (Ärgu pandagu mu keelekasutust pahaks, aga üks asi, mis lavastusest koju kaasa tuli, oli just see Aino Kallase arhailine kõnepruuk – sagedasti esinevad “elik” ja “kaas” jne.)
Aino Kallase, moodsa ja iseseisva naise imestus ja hämming võis olla suur, kui tema arhiivides kaevates leidis niivõrd markantse ja traagilise armastuskolmnurga. Oli ju selleks ajaks, kui tema kirjandusse tuli, kõige mõõdupuu inimene, mitte jumal.
Lavaka tudengi Robert Annuse kanda on Jonas Kempe, eksiili-idülli sekkuva noore diakoni roll, kes näeb Catharinas naist, kes mitte niisuguse närva elu jaoks loodud pole, ja armunud põgenevad, ja armastatud jäävad surmani üksteisele truuks. Annus on paljulubav, psühholoogiliselt veenev, jään tema järgmisi esinemisi ootama.
Peeter Raudsepp lunastab (minu silmis) oma kohatised ebakõlad Lempeniuse mängimisel pärast oma naise ja viimase armukese tapalavale saatmist peetud jutluse ajal – ta käed värisevad, ta siseheitlus paistab ka viimastesse ridadesse. Tahaks teda filmis näha…
Üle pika aja on muusikaline kujundus (Villu Veski) orgaaniline osa lavastusest, töötades emotsioonide võimendamisele kaasa, mitte vastu. Õhus on ohtu, kurat luurab ringi, ja enese eest ei ole kuskile põgeneda, seda kuulutab ka muusika. Inimene ise on enda kõige karmim kohtumõistja.
Hardi Volmeri ja Marge Martini kunstnikutöö on funktsionaalne, moodulitest kapid annavad kiiresti ja ilma suuremat tähelepanu tõmbamata kas kantsliks või söögilauaks ümber “tõsta”.
Paraku ei olnud Sadamaaida põrandal tõusu, nii et kogu lava esimeses servas toimuv kalapüük, märgiline mäng vee ja kividega, paistis ilmselt vaid rõdu esimeses reas istujatele kätte. Kadakaoksa põletaminegi jäi eesistuvate inimeste peanuppude taha peitu, vaid lõhna oli tunda. (Sestap tasukski lavastust teatrisaali kohandada, et head mõtted täielikult võidule pääseks.)
Toikka dramatiseering on suhtunud algteksti suure aukartusega, nagu ikka juhtub, kui kirjandust lavale säädma hakatakse. Kolm tundi kannatab inimene istuda pehmetel pinkidel, mitte suvelavastuseks kohandatud ajutises saalis, kus ebamugavus hakkab endast tigedalt juba teisel tunnil märku andma.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999