25. juulil esietendus vanas sadama-aidas Veski tänaval Kuressaare Linnateatri eestvedamisel Aino Kallase “Reigi õpetaja”. Teatritüki on lavastanud Aare Toikka ning vaatamata lavastust eelnevalt tabanud ebausklikele juhtumistele õnnestus esietendus suurepäraselt.

Esietendusele oli rahvast kogunenud palju, kohtade leidmisegagi tekkis raskusi. Teatud eelarvamusega sadama-aita sisenedes üllatas mind hubasus ja suurepärane sobivus just selle, 17. sajandi loo näitamiseks. Paksude kiviseinte vahel Catharina ja Jonase kurba armulugu jälgides sain kindlasti ehedama elamuse kui saanuksin moodsas teatrisaalis. Siinkohal peab kiitma lavakujundust, kus väheste elementidega oli loodud mitmeid võimalusi pakkuv lavapüüne.

Väikesed üllatusmomendid olid samuti varuks, näiteks elav tuli ning otse vaatajate peade kohalt köit mööda lae alla põgenevad Catharina Wicken ja Jonas Kempe. Etendusest rääkides tahaksingi esile tuua selle kompleksuse – lavakujundus, kostüümid, muusika ja lavastus moodustasid kokku terviku, millel oli kokkuvõttes veidi maagiline mõju.

Näitlejatöödest kõneldes ei saa üle ega ümber suurepärasest Katariina Laugust Catharina Wyckeni osas. Tema karjatus, nähes oma lapsi ühishauda saadetamas, jõudis ilmselt iga pealtvaataja hingesoppi. Peaosaline Peeter Raudsepal (Paul Lempelius) oli minu jaoks mitmekülgne ja väga professio-naalne osatäitmine. Noor ja kergejalgne Robert Annus, kes Jonas Kempe osas nii laulis, pilli mängis kui tegi akrobaatilisi hüppeid, sobis oma osasse väga hästi. Lavastus oli vaatajateni toodud humoorikas võtmes, võibolla ilma selleta olekski lugu liiga süngena mõjunud. Kohati lausa absurdihuumorisse kalduv lavatükk rabas samal ajal hingelisuse ja eheda kurbusega – Catharina Wyckeni ja Jonas Kempe kohtuotsust kuulates ei olnud võimalik külmaks jääda, nähes mõlema osatäitja silmis ehedaid pisaraid.

Ümberkehastumise eest peaks eraldi esile tõstma kohtunikuhärrad (Indrek Saar, Kutt Kommel, Aarne Mägi), kes muu hulgas esinesid ka hobustena ning pidid kõrgel lavapüünel turnides füüsilised võimed mängu panema. Reigilastena üles astunud Hans Kaldoja, Tiina Rebane, Garmen Tabor ja Priit Lõhmus üllatasid lisaks headele osatäitmistele ka improvistasiooniliste elementidega etenduse vaheajal. Läbi etenduse kandus vaatajani grupi ühtekuuluvus ja sünergia, mis pani ka pealtvaatajad tundma end osana ühest suurepärasest projektist.

Kui midagi etendusele ette heita, siis ehk II vaatuse pikale venimist, mida ei teinud meeldivamaks ka suhteliselt ebamugavad istmed. Etendus kestis kokku 3 tundi ning viimast 20 minuti jaoks ei jätkunud mul lihtsalt enam emotsioone – peale Catharina ja Jonase surmaotsuse täideviimist oleks tahtnud joone alla tõmmata. Siinkohal tuli appi imekaunis muusika, mis aitas meeled taas õigesti võnkuma saada.

Ehedalt emotsionaalne, suurepäraste näitlejatöödega, kurb ja lõbus samaaegselt – nii võib kokku võtta „Reigi õpetaja“ lavastuse.