Kõige tähtsam asi esimesena. Palju õnne, Kuressaare Teater! Olgu märgitud ka, et kui tavaliselt takerduvad sellist sorti tähistamised pärast kohustuslikku osa õnnitluste ja kõnede kaskaadi, siis see jäeti ära. Aplus teatrile. Tõsiselt.Niimoodi tähistada sünnipäeva, et kõik on kompaktne, mitte ükski osa ei lohise, on omaette saavutus. Kõik, kes tahtsid ja kes julgesid, said sünnipäevalisi õnnitleda vaheajal. Mina teen seda siin ja ütlen kaasa: hea, et sa oled olemas, hea, et sa suudad publikut üllatada ja veel parem: lihtsalt see teadmine, et Kuressaares on nii pagana hea teater, ja seda juba päris pikka aega, on enam kui rahuldustpakkuv mõte. Khm, sünnipäevatort oli samuti päris maitsev, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.Õhtu juhatas sisse teatri juht Piret Rauk. Tema sõnul ei ole Kuressaare Teatri lugu olnud kunagi lihtne. “See leib, mis siin on söödud, ei ole alati olnud peen ja šokolaadivaabaga kringel.Pigem on see suutäis olnud tihtipeale magus-hapu. Aga see ei ole praegu tähtis. Tähtis on see, et 20 aastat tagasi 4. detsembril astusid siin laval üles Ita Ever ja Aarne Üksküla. Aarne Üksküla oli Voldemar Panso õpilane. Tänasel õhtul astuvad üles Kuressaare Teatri noored näitlejad. Ja nende õpetajad on Voldemar Panso õpilased ja õpilaste õpilased. See lugu läheb edasi,” sõnas ta.Õhtu esimeses osas etendus samal päeval esietendunud lastelugu “Naksitrallid”. Tegu oli väga huvitava lahendusega vanast heast tuttavast loost. Ühelt poolt traditsiooniline teater, teisalt laadateater, kolmandat pidi kasutati tänapäeva tehnilisi vahendeid ja neljas kihti oli ka. Selline, mis kasutas ära tavalisi esemeid, luues neist uued ja huvitavad olendid ja esemed.Kuivõrd teater on oma olemuselt fiktiivne, siis miks mitte kujutada kassi taldrikutega? Luua taldrikkass… Miks mitte kasutada ära vahendeid, mida lavale on pandud võibolla ehk teiseks eesmärgiks?Lugu on ikka seesama vana hea naksitrallide lugu, mida ilmselt paljud meist mäletavad ja sama paljud loevad ette oma lastele. Lõbusad, õpetlikud ja omamoodi veidrad lood naljakatest mehikestest, kellel on sama humoorikad seiklused kui nad on ise.Konkreetselt mängiti läbi lood kasside äraviimisest ja tagasitoomisest. Lustakalt ja vahvalt. Niimoodi, et ka täiskasvanutel ei olnud loodetavasti liiga igav. Ja huvitav, kas see n-ö lavaloo boss-fight lõpus lähtus väikeste vaatajate mänguhuvist või millestki muust?Lavastas Rauno Kaibiainen, mängisid Markus Habakukk, Tanel Ting ja Jürgen Gansen.Õhtu teise poole esimese osa sisustasid Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits ja Tarvo Krall improteatrist Impeerium. Improteatris on väga oluline roll publikul. Põhimõtteliselt näitasid nad improtehnikaid ja seda, mida saab teha väga väheste vahenditega. Niimoodi teha, et endal on huvitav ja ka publikul. Nad naerutasid teatri juubelile tulnud rahvast ikka päris kenasti. Kõige pidulikum, aga mis seal salata, koomilisem hetk oli “presidendi kõne”.

Teise poole teises osas näidati teatri 20. aastapäevaks valminud filmi, mis võttis kokku teatri tegemised. Väga teatraalne lahendus, aga ega midagi muud oleks oodanudki. Võtmesõnadeks noored näitlejad, mis toimis maailmas, lugude pealkirjad ja see, kuidas kulges teatri lugu. Film ise oli piisavalt pikk, samas aga väga lühike kõikide nende aastate kokkuvõtmiseks.
Kuressaare Teater on tulnud, et jääda. Juba 20 aastat.