Kuressaare linnateatri “Paljasjalgne Debora” – hing on liigutatud ja igatsus armastuse järele klombina kurgus.

Esmaspäeval esietendus Kuressaare linnateatris Urmas Lennuki kirjutatud ja Raivo Trassi lavastatud “Paljasjalgne Debora”. Poetessi 100. sünniaastapäeva puhul publiku ette jõudnud lavastus on oluline eelkõige saarlastele endile. Et me mäletaksime meie oma kirjanikke. See on ja peabki olema kohaliku teatri üks eesmärke.

Debora Vaarandi sünniaastapäev andis põhjuse lavastuse keskmesse tuua tema enese. Siiani on Debora olnud alati taustaks – kuskil kellegi kõrval, juures, seltsis. Kuigi ka selles lavastuses loovutas ta oma tagasihoidlikkuses palju lavaruumi Smuulile ja Hindile.

Tegevus toimub vaimude maailmas. On kaks Debora Vaarandit – noor (Merilin Kirbits) ja vanem (Piret Rauk). On Debora neli meest: Aadu Hint (Arvi Mägi), Juhan Smuul (Andres Raag), Anton Vaarandi ja Alo Hoidre (mõlemad Aarne Mägi). Debora Vaarandi armastas neid mehi. Tema armastus oli kõikehõlmav – ta armastas elu. Kui tuhandeid kordi võis ta tunda armastuse igatsuse valu – see magus valu looduses, inimeses, ühiskonnas. Debora Vaarandi on öelnud: “Igatsus armastuse järele, ilma et selle taga oleks ükski konkreetne isik. Kurb äratundmine, et jääb tulemata ja täitumata see suur igatsus ja armastus. Niisugune on mu armastusluule kõik see aeg.” Debora oli ilus ja rikkumata hing. Seda vist oma pika elu lõpuni.

Traagilised naerukohad

Usun, et Deborast oleks saanud kirjutada veel parema näidendi. Ehk oli selles liiga palju meeskirjanike omavahelist kemplemist. Mõned teemad olid käsitletud liiga kergekäeliselt. Olid ju nemadki inimesed, mis sest, et nad nüüdseks surnud on. Näiteks Smuuli viljatuse teema. Kas üldse oli oluline see välja tuua – leian, et kultuurilooliselt mitte. Või siis on tekst kokku pandud mõttega, et siit peab igaüks midagi saama – nii emakeele õpetaja kui ka kirjanduskauge inimene. Nii kätkesid mõned eeldatavad naerukohad eneses hoopis omajagu traagikat ja kurbust.

See-eest meeldis, et iseka Smuuli riuka- ja alkoholilembuse kõrvale toodi lõpus välja tema pöördumine igavikuteemade juurde – luuletus “Viimane laev”. Andres Raag luges seda luuletust justkui tundeid salates, häbenedes. Sellise luuletuse puhul antakse inimesele alati andeks.

Kui fantaasiarikas ja pulbitsev Smuul hindas poetessi kujundeid kõrgelt, siis Aadu Hint ei küündinud sõnade rikkalikku mängumaailma. Tema puhul oli oluline roll jõudlusel, mahul, materiaalsusel. Ta imetles Debora ilu ja lugemust – aga see pole ju kestev armastus, mis on üles ehitatud välisele. Ometi olid etenduse ilusaimad kohad just Hindi ja Vaarandi vahelised. See, kuidas kaks vastandlikku inimest kohtuvad – alguses on selles teineteise üle imestamise õnne ja hiljem teineteisest erinemise väsimust. Ning see lohutamatu lapsekaotus – teineteise ja enese süüdistamine.

Etenduses võimendas Debora isiksuse ja tunnete suurust islandlase Olafur Arnaldsi muusika. Justkui Debora lõhnavad ööviiulid mängimas helkiva tähistaeva all. Meeldis, kui minimalistlikult oli lahendatud “Saaremaa valsi” teema – tundevaikne Hint harjutamas viisikest akordionil. Rohkem avati “Saaremaa valsi” aluseks olnud poeemi “Talgud Lööne soos” sünnilugu.

Luule vaimustas

Oivaline luule lugemine Merilin Kirbitsa ja eriti Piret Rauga poolt aeglustas ajakulu – korraga aegluubistus kõik ümbritsev. Need esimesed lõhnad ja tunded, mida adud siiras õnnetundes olemise hetkedel. Saalis oli kõike seda tunda, mida Piret luges. Loodus armastab ja ümbritseb tingimusteta. Vaatasin Piretit neil hetkil, kui ta ise teksti ei edastanud ja muusika mängis. Ta oli päriselt Debora saaremaistel suveaasadel. Ta tunnetas oma naha ja hingega Deborat.

Alati meeldivalt üllatab oma näitlemisega Merilin Kirbits. Roll sobis talle väga. Tema intensiivsus oli omal kohal. Ikka on hea meel, kui Kuressaare linnateater teda siia mängima kutsub.

Andres Raagi Smuul oli kohati rohkem nagu Panso, aga ehk need kaks sõpra olidki sarnased? Raag üllatas kõige vähem, oli oma tuntud headuses. Ta on kindla peale minek, aga roll ise oli ehk üheülbaline. Smuuli puhul tasub vaid prill ette panna ja osa rollist ongi juba valmis.

Väga-väga sümpaatne oli Arvi Mägi osatäitmine. Hint pole Smuuliga võrreldes nii äratuntav ja markantne kuju. Seega näitleja jaoks raskem roll märkamisväärseks vormistada. Hindil oli eraelus palju rohkem välja käia kui seltskonnaelus. Hint oli introvert ja Smuul ekstravert.

Kunstnik Jaak Vaus oli lavastuse pannud mängima Juhan Smuuli viimasesse laeva, mille ta pärast surma sai, ja taluõuele. Riietus oli tabav. Kõik oli klassikaline, nagu kogu etendus. Lavastaja Raivo Trass on alati maitsekas, ei kaldu kunstilistesse labasustesse ega eksperimenteeri lihtsalt kunsti nimel. Tal on oskus laval välja tuua olulisim – see, mis silmale nähtamatu.