Jaak Allik
Postimees, 03. november 2011
Kuressaare Linnateatri repertuaari läbiv joon on olnud oma saare asja ajamine. Olgu autori või tegevuspaiga kaudu, on vähemalt üks hooaja uuslavastus mingi kandi pealt ikka seotud Saaremaaga. Saarlaste poolt vaadatuna kiiduväärne, on see mandrirahva seisukohalt ehk kinnistanud saarlaste teatri kindlasse nišši, mis kassaedule «suurel maal» ei pruugi hästi mõjuda.
Viimaste aastate väljasõiduetendustega on teatril olnud igatahes tegu Keila-Märjamaa liini ületamisega. Vahel jõutakse siiski ka Tallinna, Lõuna-Eestisse haruharva. Teatrisõbrad küll teavad, et Kuressaare teater on tegelikult projektiteater, kus alati löövad kaasa Eesti parimad lavajõud, tavapubliku jaoks paistab neil püsivat aga mingi saarerahvateatri imago vaatamata sellele, et kogu Piret Raugi juhtimisperioodil alates 2006. aastast pole teater vist kordagi ei repertuaarivaliku ega kunstilise taseme poolest allahindlust teinud ega ka alt läinud.
Pole vaja minna
Võtku see sissejuhatus hirmu neilt, kes Kuressaare teatri viimases uuslavastuses juba ette kolkluse apoteoosi kardavad näha. Võib julgelt minna veenduma, et laval pole tegu ei Hindi ega oma saarega, kõige vähem aga Aadu Hindi jutustuse «Oma saar» dramatiseeringuga. Urmas Lennuki originaalnäidend on Hindilt lisaks pealkirjale laenanud vaid tegelaste piiblimaigulised nimed ning metatasemel vast probleemigi – kodupaiga mahajätmise valu.
Tegevus toimub aga nüüdisaegses Eestis ja kõneldav tekst pärineb tervenisti meie viimaste aastate ühe kõige produktiivsema ja sisukama näitekirjaniku sulest. Ning kujutatavail inimsuhetel ja nende hingevaevadel tundukse olevat enam ühist Lennuki enese nukra küladramaturgiaga («Rongid siin enam ei…» ja «Päeva lõpus») kui Hindile omase ulja saareromantikaga.
Kõige hämmastavam on aga, kui täpselt teater ja dramaturg on suutnud tabada just tänapäeva Eesti ühe põletavaima probleemi – kodumaalt lahkumise: kes tööle, kes õppima, kes õnne otsima ja kes lihtsalt elumuredest eemale. On tore, et erinevate inimsaatuste ja nende põimumise kaudu jääb teater optimistiks ning sisendab vaatajale usku kodukohta püsima jääda, lootust, et asjad võivad siin paremusele pöörduda, ning armastust, mille toel sellele ise saab kaasa aidata.
Ja kuigi dramaturgiliselt on süžee küllaltki seebiooperlik, peab tegijaile au andma, et loo arengut on põnev laval jälgida ning vaheajale saadetakse publik uudishimuga jätkuva suhtes.
Trassi edu saarel
Raivo Trassi viimaste aastate suuremad õnnestumised ongi seotud Kuressaare Linnateatriga. Lavastustes «Ma armastasin sakslast» (2008) ja «Vares» (2009) oli tunda nii kogenud näitejuhikätt kui kujundliku mõtlemise värskust – see edukäik jätkub «Oma saares», abiks jälle just Kuressaares võimalik täpne näitlejavalik kogu Eesti teatri «koondmeeskonna» seast. Teatrijuhtimise talumatust raskusest hästi välja puhanud Peeter Tammearu (Elias) ja Tallinna Linnateatrist «hüppes» oleva Andres Raagi (Aaron) partnerluses on tunda kunagisest ühistöötamise ajast pärit professionaalset respekti ning tollal ehk teostamata jäänud soovi vastastikku sütitava koosmängu järele.
Raag viipab Hindile
Nüüd on see sündinud ja andnud võimaluse mõlemale meistrile luua psühholoogiliselt mitmekihilised ning sisemist saladust nüansirikkalt ja samm-sammult avavad tegelased. Ühine lavaajalugu on mõlema meespartneriga olnud ka Ruthi kehastanud Piret Raugil (Raagiga lavaka XV lennus ja Tammearuga Ugalas) ning nende kolme koosmängust sünnivad nauditavalt pingestatud lavahetked.
Isepäise ja iseseisva saarenaise mängimine hakkab Raugil muutuma nii laval (kui ka teatrijuhina) juba teiseks minaks ning võib vaid imetleda, kuidas ta selles tüpaažis ikka veel täiendavaid detaile suudab leida. Ruthi ja Aaroni euroametnikust vend Jaagup on Janek Sarapsonile juba neljas osa Kuressaares. Praegu jääb ta oma partnereile alla tegelaskuju psühholoogilise üheplaanilisuse tõttu. Selles vennas pole saladust, aga ehk annab seda veel luua ja kindlasti võiks purjuspäisust mängida väiksema forsseerimisega.
Nii tugevas trupis on raske ülesanne Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilastel Gerlin Kruuseril ja Airike Vipil, kelle kehastatav Silla pole ju laps, vaid pedagoog Aaroni kooliõpilasest kallimana täiesti võrdväärne tegelaskuju. Nähtud etendusel tuli Airike Vipp rolliga usutavalt toime, kuigi professionaalse kooli puudumine nii kõnes kui liikumises torkas paratamatult silma.
Kuressaare lava väiksest väljasõidufurgoonist tulenevad napid võimalused oli kunstnik Toomas Hõrak oskuslikult ära kasutanud, küll võinuks aga valgusega mängides õhtuse ja hommikuse atmosfääri vaheldumist paremini esile tuua. Alati rafineeritud maitsega Feliks Küti muusikaline kujundus on suurepärane, mõnevõrra ootamatuna ja nagu lava kõrvalt esitatuna mõjus vaid lõpulaul.
Ning kui Andres Raag lõpetab lavastuse (kuuldavasti näidendiväliselt) üle ajajõe ulatuva kummarduse ning tekstilise käeviipega Hindile, siis mõjub see tugeva mõttelise ühendusena kõigi eelkäijatega, kes on eri aegadel pidanud tegema siit maalt lahkumise või siia jäämise keerulise valiku.
- 2023Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999