“Kirjad emale”, koostaja ja lavastaja Garmen Tabor. Mängivad Anu Lamp ja Argo Aadli (Tallinna Linnateater), tšellol Kaido Kelder, akordionil Tiit Kalluste. Kuressaare Linnateater ja Muhu muuseum. Esietendus Muhu saarel Koguva külas Tooma talu rehetoas 5. VIII.

Samal päeval, kui Tartus tähistati suurejooneliselt lauldes eesti teatri sajandat sünnipäeva, kuhu oli kokku tulnud suur osa teatrirahvast, mängiti Tooma talu rehetoas kammerlikku lavastust “Kirjad emale”.  Omamoodi ilus žest oma tagasihoidlikkuses eriti (ju ka laulvatelt) Linnateatri näitlejatelt Anu Lambilt (ema) ja Argo Aadlilt (poeg), kes Kuressaare Linnateatri lavastuses just sel tähtsal päeval Tartust kaugel olid nõus üles astuma, väikesearvulise Muhu muuseumi rehetuppa kogunenud tänuliku publiku ees. Meie väikese reisiseltskonna teatripäeva tähistusele Muhu saarel andis vürtsi juhuslik kohtumine Jaan Toomingaga Liiva poe ees. Eksalteeritult rõõmus Tooming, eesti teatri elav legend, oli otsustanud ilmselt samuti teatri sünnipäeva ilmakärast eemal tähistada. Meenus seegi, et Toominga omaaegne lavastus “Kihnu Jõnn” aastast 1980, mida mängiti ka 21 aastat hiljem, aastal 2001, on tegelikult üks mu viimasemaid Smuuli-käsitluse suuri elamusi Eesti teatris (kuigi “Kihnu Jõnni” on lavastatud hiljemgi, 1997. aastal Endlas ja 2003. aastal Vanemuises).

Kuressaare linnateatrit juhib möödunud aasta lõpust näitleja Piret Rauk, kelle tegevus tõotab teatrile järjekordset uut algust. On ju 1999. aastast, kui Kuressaare teater avati, käinud teatri teed ikka üle kivide ja kändude. Rauk on lubanud alustada tasa ja targu, pole aplombikaid lubadusi välja käinud, ent juba tõestanud, et ka niisugusel algusel võib olla tulevikku. Smuuli loomingu tõlgendus koostöös lavastaja Garmen Tabori (tema tegi ka uuenenud teatri esmalavastuse “Nulltund”) ja Linnateatri näitlejatega lükib värvika, kuigi väikese killu saarlaste teatri uuslavastuste ritta. Napilt tunni kestnud lavastus võlub värske Smuuli-nägemusega, tõstes suurde plaani ema ja poja valuliku, igikestva suhte. Üllatavgi, et niisuguse väikevormiga (kasutatud on Smuuli luulet) on suudetud Smuuli kohta nii palju ära öelda. Loomulikult eeldab lavastuse mõistmine Smuuli konteksti tundmist, ent ometigi on suudetud ühte tundi mahutada mõneti kogu Smuuli elu- ja loomevaevad, alates lapsepõlvest kuni elulõpu tõdemuseni: Lollilt elasin. Aastaid jäi väheks… Ootamatult kumab Smuuli ja ema suhetest läbi isegi kirjaniku hingemure: lastetus.

Lavastuse atmosfääriloomes mängib olulist rolli mängupaik Muhu muuseum, Smuuli kodutalu rehetuba, mis annab oma eheduses vaataja kujutlusvõimele toitu: kui ema koju naasnud pojale kartulit ja silku pakub, tundub, nagu toimukski kõik siin ja praegu, päriselt. Samas toetab lavastust selle atmosfääriga lausa kongeniaalne muusikaline kujundus:  rahvaliku akordioni (Tiit Kalluste) ja  mereigatsusliku tšello (Kaido Kelder) sulam.

Lavastus ei toeta kuidagi käibearusaama, nagu ei oskaks eesti näitlejad luulet lugeda. Anu Lamp ja Argo Aadli toovad Smuuli luule loomuliku vahetusega vaatajani, just näitlejate tõlgendus on see, mis Smuuli elu olulised verstapostid tähenduslikuks muudavad. Lühikese lavaloo lõpp, kui Anu Lamp luges Juhan Smuuli üht viimaseks jäänud luuletust “Valge laev”, sünnitas lapseliku tahtmise, et nii kirjaniku elu kui lavastus kestnuks kauem.