Heiti Talvik on Eesti kontekstis haruldane poeet, kelle luule toetub märkimisväärsele filosoofilisele eruditsioonile. «Võla» tegijad on Talviku keerukasse elutundesse süüvimise asemel toonud vaatajani aga väänatud tõdedele tugineva patriootilise müüdi.

Tutvusin Talvikuga tänu pungile. Küllap oli Talviku mõjutusi juba Isotammel, Trapeezil ja Moguchil. Nii Talviku-laadsed tunduvad nimetatute villonlikud ja baudelaire’ilikud kalded. 1988. aastal ilmunud Talviku musta kogu lugema ahvatles mind aga legendaarse punkari Ivar Kondi viisistatud «Paaria». Just Kondi, Imre Orro ja hiljem Toomas Penu aegne Luki andis Talviku mõistmiseks sobiva eksistentsiaalse võtme.

Kahju, et järjepanu aplombikaid juubeleid pidav Luki seda eesti roki kontekstiski haruldast perioodi mäletamisväärseks ei pea, pühendades oma retrod ainiti varasele protestigroteskile. Nüüd, kui on eestindatud Talviku oluliseks mõjutajaks olnud Kierkegaardi «Võrgutaja päevik», oleks nimetatud plaanis viljakas poeedi eneseotsingutele tagasi vaadata.

Saukast on aga rohkem huvitanud ajalootraagika, poeedi erakordselt õnnetu saatus kommunismipõrgus. Talviku eksistentsiaalsed otsingud on olulised selleski kontekstis. Talvik polnud mingi natsionalistlik kodanlane. Kuigi rahvusliku meelsusega, oli ta lausa antikodanlik («hüvasti naine, hõbe ja kiiktool»). Unelmates isegi pätistunud, konfliktis politseiga ja dekadentlik.

Talviku luuletajamina iseloomustavad muu hulgas anarhistlik stiihilisus ja enesehävitusega segatud tung ülemeelelise poole. Samad impulsid toob Berdjajev esile vene kommunismi lätetena.

Sotsialismi ei vastustanud Talvik mitte seetõttu, et tal ei jagunud empaatiat elu hammasrataste vahele jäänute suhtes. Talviku tundlik idealism oli liiga rafineeritud, et leppida mis tahes maise paradiisiga. Kirjandusuurijad leiavad just siin põhjuse, miks melanhoolsest elupõletamisest niigi laastatud Talvik totalitarismis lõplikult lämbus.

Poeedi õnnetu saatus

«Võlg» algab üllatusterohkelt. Raivo Trass Talvikuna kiirgab tõepoolest seda mängulist, peaaegu ingelliku heatahtlikkust ja välist rõõmsameelsust, mida kaasaegsed poeedi puhul esile on toonud. Sulev Tepparti nüansitundlikkus avaldub «Võlas» parimal kujul.

Urmas Lattikase draamaetteaste väärib oma elegantses lihtsuses eraldi vaatamist. Lavakeel on visuaalselt leidlik, lummavalt kujundlik ja sujuv.

Kahjuks on «Võla» põhiaur läinud pseudorahvusliku ideoloogilise tellimuse rahuldamisele. Talvikust on biograafilisi fakte moonutades tehtud kangelane, kes rahvast punavõimudele vastu panema kehutas.

Poeedi surm konstrueeritakse militaarselt kangelaslikuks ja vastandatakse absurdselt Pätsi justkui teenimatult pehmemale hukuloole. Vist on tahetud aidata rahval hääletu alistumise alandust välja elada.

Finaalis unustatakse pilt Talvikust kui sõjalise vastupanu organiseerijast. Luuletaja kehastub süüdimatuks ohvriks, kelle saatuse najal kommunistlik ülekohus eriliselt ilmsiks tuleb. Nii kõlatakse vastu teisele intensiivistuvale ideoloogilisele nõudmisele, et kunst peab aitama meeles hoida meie rahvale osaks saanud kannatusi.

Katrin Saukas, kes on tühist sära vältides pühendunud tõsistele ja valusatele teemadele, väärib austust. Tundlikust südamest ja literatuursest süvenemiskalduvusest hoolimata püsib ta juba ei tea mitmendat aastakümmet vähimagi vananemise märgita suurepärases lavavormis. Kuid juba läinudaastase «Underi» puhul märkis kriitika, et ainese mõtestus on uppunud pimedasse austusesse kultuuriloo vastu.

Ka Alverit on laval vähe. Saukas järgib Talvik-geeniust imetledes tüüpilisi meesšovinistlikke malle. Kusagil ei ole seda kõrki, isekat, upsakat, kiivuse käes kannatavat naist, kes Aili Paju mälestustest vapustavalt raskeiseloomulisena meelde on jäänud. Kollaboratsionismist hoidumise osas on raske leida Alveri kõrvale väärikamat märtrit.

Karusoo kui mõistatus

Lootsin siiski, et just Karusoo söandab küsida, kas loominguline suurus ja ideeline puhtus õigustavad niisugust inimlikku isekust ja kalki andestamatust, mis Alveri juures ka poetessi sõpradele meelde on jäänud.

Kadestan soomlaste traditsioonidega üldrahvalikku kaitsetahet ja tunnen kurbust, kui meil räägitakse viitsimatusest ja rahast. Ometi ei mõista, miks oli vaja lavastus üles ehitada vassitud faktidele, nagu Talviku demonstratiivne väljaastumine juunipöörde-järgsest kirjanike liidust ja luuletaja toetus Saksa armeele.

Mida tahetakse saavutada, kui ühe eksistentsiaalse luuletaja sisemine keerukus asendatakse pooltõdedel või isegi valedel põhineva patriootilise heroilisusega? Militaarkangelasi on meil ilma selletagi, et peaksime tõde väänates poeete kaasama. Arvukate lavastustega lummanud ja mõtlema pannud Karusoo jääb siiski sageli ka mõistatuseks.