Valle-Sten Maiste
Postimees, 03. detsember 2007
Heiti Talvik on Eesti kontekstis haruldane poeet, kelle luule toetub märkimisväärsele filosoofilisele eruditsioonile. «Võla» tegijad on Talviku keerukasse elutundesse süüvimise asemel toonud vaatajani aga väänatud tõdedele tugineva patriootilise müüdi.
Tutvusin Talvikuga tänu pungile. Küllap oli Talviku mõjutusi juba Isotammel, Trapeezil ja Moguchil. Nii Talviku-laadsed tunduvad nimetatute villonlikud ja baudelaire’ilikud kalded. 1988. aastal ilmunud Talviku musta kogu lugema ahvatles mind aga legendaarse punkari Ivar Kondi viisistatud «Paaria». Just Kondi, Imre Orro ja hiljem Toomas Penu aegne Luki andis Talviku mõistmiseks sobiva eksistentsiaalse võtme.
Kahju, et järjepanu aplombikaid juubeleid pidav Luki seda eesti roki kontekstiski haruldast perioodi mäletamisväärseks ei pea, pühendades oma retrod ainiti varasele protestigroteskile. Nüüd, kui on eestindatud Talviku oluliseks mõjutajaks olnud Kierkegaardi «Võrgutaja päevik», oleks nimetatud plaanis viljakas poeedi eneseotsingutele tagasi vaadata.
Saukast on aga rohkem huvitanud ajalootraagika, poeedi erakordselt õnnetu saatus kommunismipõrgus. Talviku eksistentsiaalsed otsingud on olulised selleski kontekstis. Talvik polnud mingi natsionalistlik kodanlane. Kuigi rahvusliku meelsusega, oli ta lausa antikodanlik («hüvasti naine, hõbe ja kiiktool»). Unelmates isegi pätistunud, konfliktis politseiga ja dekadentlik.
Talviku luuletajamina iseloomustavad muu hulgas anarhistlik stiihilisus ja enesehävitusega segatud tung ülemeelelise poole. Samad impulsid toob Berdjajev esile vene kommunismi lätetena.
Sotsialismi ei vastustanud Talvik mitte seetõttu, et tal ei jagunud empaatiat elu hammasrataste vahele jäänute suhtes. Talviku tundlik idealism oli liiga rafineeritud, et leppida mis tahes maise paradiisiga. Kirjandusuurijad leiavad just siin põhjuse, miks melanhoolsest elupõletamisest niigi laastatud Talvik totalitarismis lõplikult lämbus.
Poeedi õnnetu saatus
«Võlg» algab üllatusterohkelt. Raivo Trass Talvikuna kiirgab tõepoolest seda mängulist, peaaegu ingelliku heatahtlikkust ja välist rõõmsameelsust, mida kaasaegsed poeedi puhul esile on toonud. Sulev Tepparti nüansitundlikkus avaldub «Võlas» parimal kujul.
Urmas Lattikase draamaetteaste väärib oma elegantses lihtsuses eraldi vaatamist. Lavakeel on visuaalselt leidlik, lummavalt kujundlik ja sujuv.
Kahjuks on «Võla» põhiaur läinud pseudorahvusliku ideoloogilise tellimuse rahuldamisele. Talvikust on biograafilisi fakte moonutades tehtud kangelane, kes rahvast punavõimudele vastu panema kehutas.
Poeedi surm konstrueeritakse militaarselt kangelaslikuks ja vastandatakse absurdselt Pätsi justkui teenimatult pehmemale hukuloole. Vist on tahetud aidata rahval hääletu alistumise alandust välja elada.
Finaalis unustatakse pilt Talvikust kui sõjalise vastupanu organiseerijast. Luuletaja kehastub süüdimatuks ohvriks, kelle saatuse najal kommunistlik ülekohus eriliselt ilmsiks tuleb. Nii kõlatakse vastu teisele intensiivistuvale ideoloogilisele nõudmisele, et kunst peab aitama meeles hoida meie rahvale osaks saanud kannatusi.
Katrin Saukas, kes on tühist sära vältides pühendunud tõsistele ja valusatele teemadele, väärib austust. Tundlikust südamest ja literatuursest süvenemiskalduvusest hoolimata püsib ta juba ei tea mitmendat aastakümmet vähimagi vananemise märgita suurepärases lavavormis. Kuid juba läinudaastase «Underi» puhul märkis kriitika, et ainese mõtestus on uppunud pimedasse austusesse kultuuriloo vastu.
Ka Alverit on laval vähe. Saukas järgib Talvik-geeniust imetledes tüüpilisi meesovinistlikke malle. Kusagil ei ole seda kõrki, isekat, upsakat, kiivuse käes kannatavat naist, kes Aili Paju mälestustest vapustavalt raskeiseloomulisena meelde on jäänud. Kollaboratsionismist hoidumise osas on raske leida Alveri kõrvale väärikamat märtrit.
Karusoo kui mõistatus
Lootsin siiski, et just Karusoo söandab küsida, kas loominguline suurus ja ideeline puhtus õigustavad niisugust inimlikku isekust ja kalki andestamatust, mis Alveri juures ka poetessi sõpradele meelde on jäänud.
Kadestan soomlaste traditsioonidega üldrahvalikku kaitsetahet ja tunnen kurbust, kui meil räägitakse viitsimatusest ja rahast. Ometi ei mõista, miks oli vaja lavastus üles ehitada vassitud faktidele, nagu Talviku demonstratiivne väljaastumine juunipöörde-järgsest kirjanike liidust ja luuletaja toetus Saksa armeele.
Mida tahetakse saavutada, kui ühe eksistentsiaalse luuletaja sisemine keerukus asendatakse pooltõdedel või isegi valedel põhineva patriootilise heroilisusega? Militaarkangelasi on meil ilma selletagi, et peaksime tõde väänates poeete kaasama. Arvukate lavastustega lummanud ja mõtlema pannud Karusoo jääb siiski sageli ka mõistatuseks.
- 2023Unistus ja mälestus – mängult ja päriselt ARVUSTUS ⟩ Kuidas sõjajärgses Kuressaares teatrit tehti: meenutus Ester Reinartist ja tema kaaslastest ARVUSTUS | Ole oma noorpõlve unistustele truu!* MULJE ⟩ Jagatud unistus ehk Kaks teatrit korraga Pille-Riin Purje emast valmis lavastus: see on unistuse täitumine Kuressaare teatris saab tõeks “Unistus” Kuressaare teater toob algaval hooajal lavale neli uuslavastust NÄDALA SUVETEATER ⟩ Elulist samastumist pakkuv, võltsambitsioonideta suvine komöödia ARVUSTUS | Raha ja supp võivad külmad olla, kuid peresuhted on kõige paremad ikka soojalt Kuressaare teater toob suvel lauale KÜLMA SUPI VIDEO JA GALERII ⟩ Teatripäeva õhtul aeti teatrikohvikus muhedat teatrijuttu „Tõll“ – saalis kahe taevase õekesega MULJE ⟩ Meile kõigile kingitud Tõll 2022 – piirangutest priiks, 2023 – algupärandite aasta
- 202216. detsembril 2022 anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumid. Kuressaare teatritegija mälestused jõuavad lavalaudadele Kuressaare Teater ja Saaremaa vald kingivad saarlastele vabariigi aastapäevaks teatrielamuse MULTIVERSUMID ⟩ Kuressaare teatris esietendus eriskummaline näitemäng Kui palju universume mahub Kuressaare teatri lavale? Ühendava ilmapuu lõhestavad lepingud Lootuse lugu, viikingite verega Viikingite veri: kuumus esietenduse eel kasvab Arvustus. LEA lavastatavusest Tänavust Kuressaare teatri suvelavastust mängitakse Asva viikingikülas Kes kustutab prožektorid? Smuuli LEA võimuvõitlused on mõjusad ka tänases päevas Kuressaare teatri lavastus LEA paneb mõtlema Lavastus LEA on üks tundeerk ja vaimu virgutav ajarännak Teatriuurijad käisid uudistamas Kuressaare teatri köögipoolt JÄRELVAATAMINE ⟩ Smuuli uuestilugemine Kuressaare teatris Elar Vahter lavastusest LEA: eestlased ei ole harjunud jumalast rääkima Smuuli LEA tuleb ühekorraga lihtne ja pompöösne
- 2021Poole sajandi järel jõuab taas lavale Juhan Smuuli LEA Kuressaare teater mängib sügisel mandril rohkem kui kodulaval Isade jutud ja jõukatsumised Kuressaare teatrilaval Kas trimmerdajat ei tapetudki ära? Mõrv kui sünnipäeva sõlmpunkt Trimmerdaja peab surema! Taritu rahvamajas sureb sel suvel trimmerdaja Teatriauhindu jagus ka saarlastele Teater – imeliselt imeline maailm Kõhklusi tekitanud roll tõi Arvi Mägile auhinnanominatsiooni Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita … Teatrist teatrini – ootame kevadet ja loodame parimat
- 2020Kuressaare teater toob lavale ühe soovimatu kohtumise Krutskitega traditsiooniline Punamütsike Kuressaare teatri publiku hulk on enam kui kahekordistunud Mängime Shakespeare´i ehk Briti huumor eestimaises kastmes Teatris susiseb emotisoonipomm nimega Shakespeare Naksitrallid seiklevad taas Siis olgu ta tänatud «Õitsva mere» salajased hoovused Saaremaa taluõuel Meri on rannamehele alati õitsev, olgu vaikuses või vihas Suveetendus jõuab vaatajateni plaanitud ajal Musta Maigret’ mustad teod
- 2019Pikka iga, palju aastaid, Kuressaare Teater! Palju õnne sünnipäevaks, armas Kuressaare Teater! Kuressaare Teatris: Jälle need naksitrallid! Laip – rõõmude allikas ARVUSTUS: Süsimust komöödia sellest, kes me tegelikult oleme Sipsikuga pappkastis Linnuteele Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval Kuressaare linnateatri laval uuritakse 100 aastat tagasi toimunud Saaremaa mässu
- 2018
- 2017
- 2016
- 2015
- 2014
- 2013
- 2011
- 2010
- 2009
- 2008Kas hamstril on pidu? Kammerlik kummardus kahele suvitajale Kuressaares “Patseba Saaremaal” – draama ja ooper ühel õhtul Suvesse sobiv muinasjutt Linna külje all elab draakon Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub Kuressaare lossipäevadel Sakslanna jäi kompromiteerimata Õhuline mälestus kaotsiläinud armastusest Kuidas on armastada saksa keeles?
- 2007Kes vajab pooltõdedele rajatud patriotismi Betti Alver vältimatutes ajaloosündmustes Alver ja Talvik elustuvad Kuressaare Linnateatris Loomaaialugu paneb mõtlema Kuressaare teatri “Loomaaialugu” pakub vähe üllatusi Tuleb hea pähkliaasta Saatus kui pähkel kohtuhärra hamba all Elada tahaks ehk Reigi õpetaja koos hobustega kohtus Aare Toikka lavastus Aino Kallase “Reigi õpetaja” vanas sadama-aidas Teatri üleskasvatamine on kui aedniku kannatustnõudev töö Nutsid ja naersid, ja olidki siin – teatripäevapidu Kuressaare Linnateatris
- 2006
- 2005
- 2003
- 2000
- 1999