Mis juhtuks, kui lihtsalt lukustaks ennast vannituppa ja ei tuleks sealt enam kunagi välja? Kui aga vannitoaga on seotud mälestused, mida sooviks pigem unustada?

Kellega suhelda siis, kui enesesse tõmbumine on kas soov või ehk paratamatus? Kas siis on enam julgust lahkuda vannist, oma mugavustsoonist, et rännata savanni, tundmatusse, gasellide ja lõvide maailma? Eriti, kui sinu painajad ei jäta sind isegi vannitoas rahule?

Neli hinge saavad kokku ühes vannitoas, nii aastal 2017 kui ka 1917. Saja aastaga ei ole ju eriti midagi muutunud, peale parasiitsõnade. Nutavad samamoodi, naeravad samamoodi. Aga elurõõm jääb.