Mehis Tulk

SAARTE HÄÄL, 08. märts 2024

VIDEO ⟩ Uus teatritükk räägib inimsuhetest, mis ajast aega on teravad, valusad, lähedased

Neljapäeval Kuressaare teatris esietendunud Martin McDonagh´ näitemäng “Üksildane lääs” nõretab mustast huumorist ja traagikast, mis paneb vaataja kohati küsima, kelle või mille üle ta üldse naerab.

Üllar Saaremäe lavastatud näitemängu keskmes on kaks poissmehest venda, kes muud ei tee, kui kaanivad päevast päeva puskarit, tülitsevad ja kutsuvad teineteist vastastikku “süütuks pedepoisiks”. Hoolimatu ja robustne Coleman, kes isa vastu püssi tõstis, kuna too tema juukseid halvustas, ja ihne Valene, kes venna sõnul “paneb surnu persest peeru ka pihta, kui saab”. Neid püüab tulutult lepitada preester Welsh, kes on kaotamas usku iseendasse ja jumalasse. Vennaste ja pühamehe traagikat leevendab tütarlaps Tipsy, kel ainsana paistab olevat võimalus depressiivsuse lootusetust nõiaringist välja rabeleda.

Esietendust vaadanud Iiri suursaadik Eestis James Sherry ütles, et Kuressaare teater on väga ilus. Samuti on väga sobiv, et näitemäng, mille tegevus hargneb Iirimaa kõige kaugemas lääneosas, jõudis lavale Lääne-Saaremaal ja me saame vaadata, kas leiame ka mingeid sarnasusi. “Publiku reaktsioon oli suurepärane, paistis, et vaatajad tajusid ühtmoodi nii näitemängu koomikat kui ka traagikat. Osatäitmised olid suurepärased, eriti meeldisid naisosatäitja laulud – need olid esitatud väga hästi ja näitasid karakteri emotsionaalset sügavust,” ütles suursaadik.

James Sherry hinnangul on kokkuvõttes tegu väga hästi õnnestunud lavastusega. “Eriti meeldiv on tõdeda, et üks osa iiri kultuurist on õnnestunud nii hästi mõistetavaks teha eesti teatripublikule. Näib, et Euroopa ühe kandi loojutustamise oskus avaldab muljet ka teises,” sõnas ta ja tunnustas ka lavastajat. “Üllar on pikka aega olnud iiri kultuuri sõber. Mul on hea meel, et ta suutis taas kord teatritäit rahvast rõõmustada ja loodetavasti on temalt Kuressaares tulemas veel palju toredaid lavastusi.”

Rakvere teatri juht Velvo Väli, sama näitemängu Colemani osatäitja 1999. aastal, nentis, et esmased muljed on pärast etendusi alati segased. “Peab mõtlema, seedima. Seda ka veel homme ja ülehomme. Kuna ma tunnen materjali nii hästi ja olen ise loos mänginud, siis tekivad segased tunded. Mäletad veel enda varianti, siis vaatad uut varianti ja need hakkavad mõne koha peal teineteist hõõruma,” selgitas ta.

Väli tunnistas, et Martin McDonagh´ materjal on tema jaoks olnud väga oluline ja ta hindab kõrgelt autori kogu triloogiat (mille viimane osa “Üksildane lääs” on – toim) ja sügavust, mis neis materjalides peitub.

“Ma ei taha öelda, et tänane lavastus kõlas kuidagi teisiti kui kakskümmend aastat tagasi. Käsitletavad probleemid ja teemad olid aktuaalsed ka 50 aastat tagasi ja tahaks loota, et on seda ka 50 aastat tänasest edasi. Me räägime kõige lähedasematest, nendele haiget tegemisest, aususest, siirusest, andeksandmisest. Siin ei ole ole midagi sellist, mis ajas devalveerub või muutub teiseks. Need on inimsuhted, mis ajast aega on teravad, valusad, lähedased,” arvas Väli.

Video