Mis päästab – kunst või mäng–, kui armastus on suurim piin?

Kirjanik ja psühhiaater Vaino Vahing pidas aastatel 1968–1984 päevaraamatut, kirjutades Tartu kultuurielust, armuseiklustest, boheemlikest olengutest ja vaimsetest otsingutest. Vahingut huvitas piirsituatsioon, piiride ületamine. Kunsti ja elu vahele ta piiri ei tõmmanud. Ta provotseeris inimesi, et nad kaotaks maski, kontrolli enda üle. See oli tema kuulus Spiel ehk mäng. Disharmooniast inspiratsiooniallikat tehes tundis ta hirmu end armastuses kaotada. Tema päevaraamatut läbib idee ohverdada kunsti nimel elu. Kas see aga on üldse võimalik või tuleb püüda kõigepealt armastada?

Rainer Sarneti lavastuslik dokumentaalfilm üritab valgustada neid salakavalaid musti auke, mille serval Vahing balansseeris, mis teeb ta inimlikuks ja muudab tema loomingu võluvaks. “Vaino Vahingu päevaraamat” on film, kus tippvormis ja aastaid kokku mänginud Von Krahli trupp (Mari Abel, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak ja Liina Vahtrik) asetatakse vahingulikku piirsituatsiooni, kus on võimalik avalduda inimhinge originaalsusel ja siirusel.