Priidu Aaviku joonistused ja visandid Tõnis Kipperi erakogust

PRIIDU AAVIK (22. aprill 1905 Novgorod – 22. aprill 1991 Tallinn) sündis kooliõpetaja Eduard Aaviku üheksalapselise pere viienda lapsena. Õppis Hageri kihelkonnakoolis. Kunstihariduse omandas 1920. aastatel Ants Laikmaa ateljeekoolis ja 1934–1938 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Seejärel kolis ta Tallinna, kus asutas oma stuudio. 1939. aastal sõitis ta õpinguid jätkama Pariisi, kuid sõja puhkemisel oli sunnitud tagasi pöörduma.

1941. aasta suvel mobiliseeriti Aavik Punaarmeesse. Ta võttis osa lahingutest Tallinna ja Leningradi lähistel, hiljem siirdus Jaroslavli, kus oli üks Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi ning Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutajaid.

Eestisse naasnult töötas ta aastatel 1944–1945 Tartu Riikliku Kunstiinstituudi direktorina, 1945–1947 Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu juhatuse esimehena ja 1947–1948 Tallinna Kunstifondi esimehena. Aastatel 1951–1953 oli ta Üleliidulise Põllumajandusnäituse Eesti paviljoni peakunstnik, 1954–1962 Eesti NSV Rahvamajandusnäituse peakunstnik.

Tema loomingusse kuuluvad peamiselt ajaloo-, maastiku- ja peamiselt kalurielu teemalised olustikumaalid.

„1963 viibis Priidu Aavik kalapüügi-laevastikuga Atlandil, eeskätt Norra merel, jäädvustades kalurite tööd ja mereolusid rohketes etüüdides ning joonistustel. Etüüdid kujutavad vahel ka lihtsalt merd või nähtud randu. Kiire teostuse juures on nad meisterlikud ning moodustavad omamoodi unikaalse töödekogumi.“ (Mai Levin)

Suviti armastas Aavik maalida Prangli rannakalurite elu ja maastikke. Esmaesinemine Tartus 25. septembril 1938. aastal Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpetajate näitusel. 1965. aasta suvel osales ta grupinäitusel (koos L. Starkopf-Mei, L. Tolli, V. Tolli, I. Torni ja V. Väli töödega) Saare Maakonna Keskraamatukogus.

Aavikul on kaudne side ka Saaremaaga, nimelt oli ta abielus kunstnik Salome Trei õe Helmi Treiga.