Mis saab siis, kui unenägu ongi nagu päriselu?
Kui ärgates eladki unenäos, kus näiteks koerad ja kassid räägivad?
Kas suured inimesed tõesti ei oska teha väikeste laste asju nõndamoodi, nagu lapsed seda oskavad?
Nii juhtub ühe suure inimesega, kes avastab, et tegelikult unenägu ongi päris, kus loomad oskavad rääkida ja kunagi nii olulised asjad, mis praegu juba meelest läinud, tulevad jälle meelde. Kahju, et paljud asjad suureks saades meelest ära lähevad. Ja kas suureks saamise soov lapseeas on miski ihaldusväärse kättesaamise või unistuse täitumise lootus? Me tahame kogu aeg midagi enamat, erilist, kättesaamatut. Aga praegu on ka hea olla, just nüüd ja just praegu. Sest hetk, mis praegu, võiski kunagi varem olla lootus. Ärgem liiga palju unusta…