Soome ühe väikelinna restorani ja hotelli omanik Otto Häyrystä võimaliku pankrotilugu, kuna klientide-külaliste hulk vähenes katastroofiliselt. Mis muud ta võib teha, kui vallandada kogu personal, kaasa arvatud orkester. Olukord on veelgi traagilisem, kuna need kaks hotellikülastajat, kes seal veel on, ei ole võimelised maksma oma arveid. Ja peale selle heidavad need “vaesed” hotellikülastajad pilke Otto tütrele. Mehele teatavasti see ei meeldi.
Tegevus pöördub radikaalselt, kui teatud arusaamatuse tõttu ühte hotellikülastajat Elmeri Meriheinä peetakse eksituse kombel kuulsaks orelimängijaks ja heliloojaks Oskar Merikantoks. Peremees saab eriti õnnelikuks, Elmer aga vastupidi õnnetuks. Viimane ei saa hakkama seletusega, et ta ei ole Merikanto, teine aga usub kaljukindlalt “oma heategijasse” ja sellesse, et tema külastus hoiab ära pankroti. Otto plaanitseb juba isegi oma projekti laiendada. Eriti hea oleks, kui üks tütar (Tuulikki) abielluks Merikantoga. Aga oh õudust. Selgub, et tegemist ei olegi õige Merikantoga. Otto laulab… häving… Olukord pöördub aga veelgi, nüüd juba reaalseks õnneks. Ja kõik on rahulolevad.