„Ainult armastuse pärast võib inimene nii kangekaelne olla.“

See mõte pärineb Janusz Głowacki näidendist „Antigone New Yorgis“ ja see mõte ajendas mind ka selle näidendiga taas kokku puutuma.

Vanakreeka müüdis astub Teeba endise kuninga Oidipuse tütar Antigone üle oma onu, isevalitseja Kreoni käsust ja üritab matta oma lahinguväljale vedelema jäetud venda. Ta teeb seda korduvalt, sest oma südames tunneb ta selleks kohustust. Ta võetakse kinni ja müüritakse koopasse, kus ta end üles poob.

Mida aga teeb see kangekaelne ja vapper naine tänapäeva metropolis?

On 90-ndate algus ja Ida-Euroopa pagulaslaine on selles maailma paabelis segunenud sisserändajatega mujalt maailmast. Kuid ka hiigellinnas pole kohta kõigile. Nii leiavadki end kodutute poolt asustatud pargis Venemaalt pärit juudist kunstnik, kurat-teab-mis elukutse esindaja Poolast ja Puerto Ricost saabunud naine, kellel, nagu Antigonelgi, on täita oma kohus.

Kolm saatust, kolm ilmavaadet, kolm maailma. Aga ainult üks park ja pargipink. Ainult armastuse pärast võib inimene nii kangekaelne olla.

See näidend on üks naljakamaid ja kurvemaid, mida tean.

Peeter Tammearu, lavastaja