„Kus te siis käite … kohtumas? Sellega on vist palju janti. Meil on ju kaks last, temal on kaks last, naisest rääkimata …“ (Robert)

Stseenid ühest abielurikkumisest.
Klassikaline „armastuse kolmnurk“ – naine, mees ja armuke. Näidend uurib truuduse murdmise psühholoogiat läbi ühe abieluvälise suhte tekkimise, arenemise ja hääbumise loo. Tegevus toimub Londonis ja Veneetsias 1968 ja 1977 aasta vahel.
Truudusetus on igavene teema, kahjuks vist sama igavene kui abielu. Teisalt – kas on sel teemal veel midagi uut võimalik öelda? Harold Pinteri näidend vaatab seda tavalisena tunduvat abielurikkumise lugu hoopis isevärki nurga alt – lõpust alguse poole, ühesõnaga tagurpidi. Kindlasti on „Petmine“ parajaks pähkliks ka näitlejate jaoks, kes peavad oma rolle mängima ka vastupidises „suunas“: teadmisest teadmatuseni, keskeast nooruseni, küpsusest ebaküpsuseni, rikutusest süütuseni ja pettumustest ootusärevuseni.

Aja kulgemise teistpidi pööramine laseb vaatajal mõelda hoopis tähtsamatele asjadele kui „mis järgmisena juhtub“. Vaataja juba teab „mis sai edasi“ ja uurib koos autoriga hoopis, miks ja kuidas asjad meie elus juhtuvad ja mõnikord viltu lähevad.
Ja see jääb ka vaataja otsustada, kas tegemist on teravmeelse komöödiaga või tõsimeelse draamaga.
Nii et petmist on kõvasti, aga pettuda ei tule kellelgi.

Lavastuse meeskond tänab Tallinna Uuskasutuskeskust