Matteo Spiazzi lavastus “Persona” erineb oluliselt traditsioonilisest sõnateatrist. Nimelt mängivad neli näitlejat laval maskides ja vaikides. Liikumist ja kehakeelt kasutades toovad näitlejad vaatajani inimeste varjatud ja ebatäiuslikud küljed.
Üks korter. Neli inimest. Ebatäiuslikud suhted.
Loos kujutatud põlvkond on üles kasvanud moonutatud kujutluspiltide najal, jälitades iga hinna eest oma unelmaid, et jõuda tõotatud õnneni. Sest lõpp peab ju alati õnnelik olema.
Neli noort inimest on sattunud veidra kooselu lõksu, sest see on nende ainus võimalus pääseda tööorjusest, raha nimel vihatud töö tegemisest. Nad on eksinud, nad ei tea enam, kes nad on või kuhu viib nende tee.
Selles korteris sünnib lugu läbi rea situatsioonide, mis avavad tegelaste naljakaid, õrnu, keerulisi, unenäolisi ja inimlikult ebatäiuslikke külgi. Kõik, mis juhtub, on vaid üks hullumeelne otsing iseenda identiteedi järele – on see siis ruum, mask, isik, hetk või puhas illusioon?
- Autor, lavastaja ja kunstnik:
Matteo Spiazzi
- Muusikaline kujundaja:
Villem Rootalu
- Maskimeistrid:
Annika Aedma ja Evelin Vassar (NUKUst), Matteo Spiazzi
- Valguskujundaja:
Tarmo Matt
- Osades:
Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Kristian Põldma ja Tanel Ting
- Fotograaf:
Mari-Liis Nellis
Etendus ühes vaatuses ca 1h 05´.
Sihtgrupp alates 14. eluaastast ja täiskasvanud.
Esietendus 4. novembril 2017 Kuressaares.
Kuressaare Linnateatris esietendus laupäeval Matteo Spiazzi lavastuses tükk “Persona”. Laval on neli maskides tegelast, kelle suust ei kuule vaataja ühtegi sõna. Pantomiim? Commedia dell’arte? Midagi hoopis isemoodi? Lugu antakse edasi puhtalt kehakeele ja liikumisega, muusika täidab vahepealsed lüngad – kui on oluline sõnumit rõhutada või on hädavajalik taust, mis selgitab, mis parasjagu toimumas. Näitlejad liiguvad masinlikult. Nad on otsekui nukud....
4. novembril Kuressaare Linnateatris esietendunud Matteo Spiazzi “Persona” manipuleerib inimeste võetud rollide, varjatud tunnete, ootuste ja lootuse(tuse)ga. Spiazzi maskiteater toob Kuressaare lavale tavapärasest erineva teatrikeele, milles suur kaal liikumisel, žestidel ning nende vahele jäävatel (rohkem või vähem kandvatel) pausidel. Lavastust iseloomustabki dünaamilisus, kuigi mõnes kohas kadus vaatamata hoogsale ja katkematule liikumisele etenduse enese tempo. Asi oli selge, lugu võinuks rutem...