Kord oli siin ilmas kõik teisiti, hoopis teisiti. Siis, kui mu lapselaps kodus oli … (A. H. Tammsaare (1878–1940))
1935 ilmunud romaani tegevus toimub Eestis esimese vabariigi ajal. Romaan ei ole sugugi ainult tolle ajastu eesti psühholoogilise realismi meistriteos, vaid loob paralleele küsimuste ning probleemidega, mis tänases päevas oma usutavust kaotanud ei ole – pigem vastupidi, need on teemad, mis aeg ajalt ikka ja jälle võimenduvad.
Näidendiks kirjutas Tammsaare teose Rünno Saaremäe, kes leiab, et on isegi hea, et Tammsaare ei ole käsitlenud teoses mingit väga konkreetselt dateeritud perioodi, tegevuse võib paigutada erinevatesse ajahetkedesse 20-30datel aastatel. See vast annabki märku, et klassik rõhutab romaanis eelkõige inimese olemust ja inimlikke kirgi, mis elavad oma elu ega teisene oluliselt, kuigi ajaline või tegevuslik kontekst võib muutuda.
Ning nagu kirjutas Rudolf Sirge romaani ilmumise järel: ta võib panna mõtlema kaksipidi asjade üle, millest seni on tahetud mõtelda ainult ühtpidi.
- Autor:
Anton Hansen Tammsaare
- Dramaturg:
Rünno Saaremäe
- Lavastaja:
Raivo Trass
- Kunstnik:
Inga Vares
- Helilooja ja muusikaline kujundaja:
Urmas Lattikas
- Valguskujundaja:
Triin Rahnu
- Osades:
Maarja Jakobson, Hannes Prikk, Evald Aavik, Piret Rauk, Kärt Reemann ja Egon Nuter
- Fotograafid:
Elen Pärtel, Reelika Palk
Etendus on kahes vaatuses ca 2h 40´.
Sihtgrupp täiskasvanud.
Esietendus 28. märtsil 2008 Kuressaare Linnateatris
Sõna “olemusühtsus” on teoloogilise taustaga sõna, mida iga päev ei kuule. Aga just see noomen näib iseloomustavat kõige enam Trassi ja Tammsaare sümbioosi lavastuses “Ma armastasin sakslast”. Kuid see, kes domineerib ja kas üldse, on juba publiku otsustada. Mõistmise piir Kui aus olla, siis kõige enam ettevaatust tekitab mus väide, et keegi on kedagi/ midagi mõistnud juurteni välja, tabanud tema...
„On siis mälestus kaotsiläinud suurest armastusest kerge?” imestab preili Erika Tammsaare romaanis „Ma armastasin sakslast”. Raivo Trassi uuslavastus „Ma armastasin sakslast” Kuressaare Linnateatris on lavastaja teel kaheteistkümnes Tammsaare-mäng ja jällegi isikupärane kordaminek. Näitelaval muutub kaotsiläinud armastus kergeks, õhuliseks, irooniaväärseks. Omajagu nukrakski? Iseküsimus, oli see ikka suur armastus või kas armastust üleüldse oligi. Eks ole ju nõnda, et kui distantsilt meenutada...
Lavastaja Raivo Trassi lubadus tuua lavale ehe, ilma vidinateta Tammsaare hirmutas veidi ära küll. Õnneks lubas eheda klassiku kontseptsioon siiski uut dramatiseeringut. Rünno Saaremäe tõstis teksti ajaliselt ringi ja värskendas ülesehitust. Veidi kärpimist oleks ka ära kulunud, sest ligi kolm tundi kestev tõsine tekstiesitus ei ole kvaliteet omaette. Kokku sai aga siiski toimiv ja elav tükk. Halba rolli ei teinud...