Pille-Riin Purje

SIRP, 22. January 2021

Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita …

„Ei olnud vaimul tarvis hauast tõusta, et seda öelda – kahtlemata ootab lavastust Eestimaa lavalaudadel kuulsusrikas tulevik.“ Sellise lausega, mille esimene pool on elegantne laen Williamilt, lõppes Sven Karja 1996. aastal avaldatud arvustus „Oo supp! Oo koogid!“,* praeguselt ajadistantsilt lugedes üllatavalt krõbe ja iroonilis-karm vastukaja Rakvere teatri lavastusele „Shakespeare’i kogutud teosed“. Lavastaja oli tookord Ain Prosa, osades tema kursusevennad lavaka XVII lennust: Tarvo Sõmer, Velvo Väli ja Ardo Ran Varres. Lavastus kujunes tõepoolest publikumenukaks, seda loetakse Rakvere teatri uue ajajärgu – kaduviku aja alguseks.

Sirvin oma tollaseid teatrimärkmeid. Külalisetendus 21. oktoobril 1996 Draamateatris. „Pretsedenditu juhtum ei mäleta mis ajast – Rakvere teatri lavastus on välja müüdud! Hästi palju noori saalis, tekkis diplomilavastuse efekt. Intrigeeriv eelreklaam, sealhulgas Kuku raadio edetabelis just eelmisel päeval kõlanud „Othello räpp“. Lavastus on nutikalt üles ehitatud. Aktiivne saali mängutõmbamine. Auhinna loosimine rea ja koha järgi, kõigepealt anti vahtraleht ja see oli eriti lahe, pärast lisandus kaks piletit Rakvere teatri mis tahes etendusele, koos ööbimisega. Tervituste ettelugemine lavalt, 25 krooni eest: Ingo Normet, Aime Unt ja Riina Roose tervitasid Mihkel Mutti, nad istusid saalis kõrvuti. Teises vaatuses „Hamletis“ oli kihvt, kui saal jaotati sektoriteks: Ophelia id, ego ja superego – üks viirg karjus „mine kloostrisse!“, teine „pane puudrit peale!“, kolmas „tahan kohe lapsi!“. Ja esireast üks neiu toodi lavale Opheliaks, et ta karjataks.“

Sügisel 2020 lavastas „Shakespeare’i kogutud teosed“ Kuressaare teatris Sander Pukk. Mängivad Tanel Ting, Jürgen Gansen ja Markus Habakukk – sarmikas, energiline trio. Ei söanda ennustada, kui kuulsusrikas tulevik ootab Eestimaa lavalaudadel seda lavastust. Ja ma ei räägi praegu eriolukorrast, vaid Kuressaare teatri ringreisiplaan ei suuda vist praegu konkureerida Rakvere professionaalse rändtrupi omaga. Aga elame, näeme.

Peaaegu veerand sajandit hiljem oleks kõige lihtsam õhata, et vanasti oli rohi rohelisem ja nali naljakam. Kuivõrd lähtub see mulje vaataja elatud (teatri)-elu pikast slepist, mine võta kinni. Ain Prosa lavastus tundus omas ajas ilmselt avastuslikum, värskem, erandlikum. Eks ole vahepeal rohkesti nähtud Williami tõlgendusi, üheks tipuks inglaste teatritrupi Forced Entertainment vaimukas „Complete Works: Table Top Shakespeare“ („Kogutud teosed. Lauapealne Shakespeare“) – kõik 36 William Shakespeare’i näidendit mängiti miniatuursete tempokate monoetendustena laua peal, tegelastena liigutati kõiksugu totsikuid, pudeleid, olmepakendeid, tööriistu jms. Inglaste külalisetendusi oli lust vaadata 2017. aasta sügisel Kanuti gildi Püha Vaimu saalis, lavastust etendati ka sügisel 2020 voogedastusena. Samuti on vahepeal küllastumiseni pakutud igasugu koomuskit, nii et Shakespeare’i tõlgendamine kokasaate või spordireportaaži formaadis võib mõjuda juba omajagu tüütu ja trafaretsena.

Teisest küljest: raske öelda, kui hästi meie publik ikkagi Williami loomingut tunneb. Ja millal on oldud rohkem Williami lainel, kas aastal 1996 või 2020? Jürgen Gansen, kelle kanda on n-ö õhtujuhi või lavastuse eestvedaja roll, küsis publikult, kas keegi on näinud või lugenud näitemängu pealkirjaga „Lõpp hea, kõik hea“. Söandasin käe tõsta. Rohkem õnneks ei päritud, sest ma ise ka ei suutnud kohemaid meenutada, milline ja millest see komöödia täpselt on. Kuni taipasin väikese nihkega, heldeke, äsja mängiti just seda lugu Theatrumis VHK teatrikooli lustaka diplomitööna, lavastajaks Kristjan Üksküla.

Teine küsimus puudutas näidendit „Kuningas John“, mida keegi ei saavatki mäletada – ja vaat see pani küll mõtlema, et oleks võinud sisse lavastada lugupidava reveransi Saaremaa teatriloole. Ingo Normeti lavastus „Kuningas John“ 1998. aasta suvel Kuressaare lossi hoovis, Saaremaa Rahvateatri egiidi all ja Tõnis Kipperiga nimiosas oli ehe ja ere elamus. Oo, ma mäletan, kuidas ohver kõrgelt lossitornist alla visati ja publik ehmatusest ahhetas!

Teatav rütmilogin või väljavenitatuse oht on Reduce Shakespeare Company ehk Adam Longi, Daniel Singeri ja Jess Winfieldi (Rakvere teatri kavalehel on ta nimi veel Jess Borgeson) teksti peaaegu kodeeritud, oht jääda mõnes stseenis jokutama või tühja edvistama kummitas ka Prosa lavastuses. Improvisatsioonilaeng sõltub selle puhul üksjagu saali valmisolekust, naerutujust, vastu- ja kaasamängust.

Nähtud etendusel (28. XII 2020) mõjus sissejuhatus küll kurnavalt pikana, hiljemgi oleks siin kui seal tahtnud Hamleti kombel sekkuda: „Pagan võtaks, jäta oma neetud lõustad ja hakka peale!“ Seejuures, teise vaatuse Freudi psühhoanalüüs Ophelia kallal, kui naiste- ja meesterahvas publiku seast lavale kutsuti, kusjuures mõlemad said ristitud Tarmoks (valgustehniku nimega), kujunes eriti värskeks ja vaimukaks. Mõlema maski kandva pealtvaataja kohmetus oli nii orgaaniline ja pingevabalt naljakas, et hakka või kahtlustama – äkki oli see osav kokkumäng? Saaliga suhtlemise meistriklass artistidele igal juhul.

Sander Pukk on põnevalt kujunditundlik ja ka vormimänguline lavastaja, mistap „Shakespeare’i kogutud teosed“ näib tema loomingus jahmatavalt pretensioonitu, oodatust sirgjoonelisema meelelahutusena. Annika Lindemanni stsenograafia on napp, arvatavasti arvestades ringreisilavastuse nõudeid. Tühi lava mõjub ikka hästi, pidulik kullavihmasein küütlevatest ribadest, mille taha näitlejad sööstavad kostüüme vahetama; lava keskel troonimas Williami nägu, mille mustriks kirjutatud read. See kirjapilt sobib hästi Shakespeare’i mõistatuslikkusega.

Kõige kummalisem ja riskantsem lavastuslik võte on üliteadlik ja sihilik libastumine labasusse, klišeede parodeerimine, musternäiteks punnitav performance piraka klaaspurgiga ja Arvo Pärdi muusika kohatu stamp­pruukimine. Naljakas see mu arust ei olnud, vist ei pidanudki olema, aga rafineeritud paroodia ja siira piinlikkuse piir jäi kuidagi ähmaseks. See võib siiski olla kooskõlas algmaterjaliga.

Osalistest kedagi esile tõsta väga ei raatsikski, kõik kolm on sümpaatsed särasilmad. Valmisolek on kõik ja partneritunnetus rohkemgi veel. Juba mainisin, et Jürgen Gansen peab ühtepuhku olema vedur, kui teised plehku panevad, tema võhm ja uljus naljalt ei rauge. Markus Habakukk mängib naisi, valdavalt süüdimatuid sädistisi, juuksekahle pilduvaid kilkajaid ja huilgajaid. Muidugimõista on see homeeriliselt naljakas. Muide, „Romeo ja Julia“ tantsupuhang mõjus natukene Aare Toikka lavastuse plagiaadina.

Tanel Tingile on osaks langenud au mängida Hamletit. Väga huvitav oli jälgida, kuis Ting võttis sundimatu kergusega melanhoolseid Taani printsi poose, astudes silmapilguga rolli sisse ja rollist välja, kuni tekkis lüürika ja jantlikkuse, komöödia ja tragöödia habras tasakaal. Temas võis aimata täiesti tõsiseltvõetavat Hamletit. Seda laadi tõelusehetked vääristavad lauskomöödiat.

Üllaks kummarduseks Williamile kujunes finaalis lauldud sonett nr 18, mis pilatooni leebelt minetas.

Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, –
sind igaveseks teevad värsiread.
Sest kuni näeb veel silm või hingab rind,
värss elav on – ja elus hoiab sind.

* Sven Karja, Oo supp! Oo koogid! – Postimees 24. X 1996.